Eesti Inimarengu aruande arutelul Riigikogus

Riigikogu arutas neljapäeval, 17.oktoobril Eesti Inimarengu Aruannet 2012/2013 Eesti maailmas ning minu mõtted arutelu juurde olid järgmised... Alljärgnev on Riigikogu ees peetud kõne täies ulatuses. Lugupeetud esimees, head kolleegid, külalised! Kaheldamatult on Eesti senine areng olnud märkimisväärne ja see ei ole toimunud mitte ise-enesest vaid siiski paljude, paljude inimeste sihikindla töö tulemusena. Selleks aga, et praeguselt tasemelt edasi liikuda, on vaja mõningad asju teha edaspidi teistmoodi. Suured üleminekuaja reformid on tehtud ja nüüd saab edasi liikuda mitte ühte suurt asja teistmoodi tehes vaid just paljusid väikesi asju teistmoodi tehes. Lubage mul järgnevalt rääkida kolmest killust mosaiigis, mis iseloomustab Eesti järgmist edulugu ja mis minu arvates tähtsad on. Viitega Eesti Tööandjate Keskliidu juhi kirjutisel väidan, et nii tööandjate kui töötajate seas on paljuski veel levinud mentaliteet – antagu. Antagu mulle kvaliteetset, hästi haritud, korralike tööharjumustega, edasipüüdlikku, õpivõimelist jne, jne, aga mitte liiga palju palka nõudvaid töötajaid selmet et panustada töötaja arengusse, kasvatamisse, ettevõtte arenguga sidumisse. Ega olukord ei ole palju parem töötaja poole vaadates - ka seal kohtab palju antagu suhtumist. Antagu kõrget palka ja kindlustunnet ja soodustusi ja mida kõike veel. Selmet et kasvada, muutuda tööl käijast uue lisaväärtuse loojaks, kes teeb oma tööd mõtestatult ja hästi, õpib uusi oskusi, arendab ennast ja seeläbi ka firmat. Siit tuleb esimene kild edasise Eesti eduloo mosaiigist – tööandjate ja töötajate kvaliteedi tõus. Järgmine kild – müra meie ümber. Riigikogu on 2011 a veebruaris vastu võtnud Korrakaitseseaduse, mis tõi Eesti õigusesse esmakordselt sisse kodanikuühiskonna ühe aluspõhimõtte – igal inimesel on õigus oma õigusi kasutada piirini, et ta ei takista teisel inimesel omi õigusi kasutamast. Lihtsamini öelduna kõlab see järgmiselt: “ela ise ja lase ka teistel elada”. On väga oluline pöörata tähelepanu häiriva müra vähendamisele elukeskkonnas. Et nii liiklusvood kui erinev ehitustegevus, nii tootmine kui elutegevus lähtuks põhimõttest, et võimalikult vähe häirida teisi. Mõned näited: lugesime sel nädalal meediast politsei eduloost, kus kortermajas korteri uks maha murti, et keskpäeval naabrite rahu häirinud muusika vaikima sundida. Samas mäletame teistsugust näidet, kus öö läbi üüranud tulekahjusignalisatsioon (tulekahju ei olnud, rike ajas üürgama) sunniti magada soovinud elanike poolt vaikima õigusrikkumise hinnaga – signalisatsioon lihtsalt lõhuti ära. Palju oleme kuulnud näiteid, kus lõbustusasutuste tegevus ei lase inimestel magada, ehk end uueks tööpäevaks välja puhata. Aga kuidas saakski väsinud inimene järgmisel tööpäeval tööd tehes uut ja suurt väärtust luua?! Paljudel juhtudel inimesed ei teadvusta endale häiriva müra mõju. Nad ütlevad probleemi eitamise faasis olles, et ei, neid müra ei häiri, nad on lihtsalt niisama veidi stressis. Müra tekitabki stressi, mis omakorda on südame-veresoonkonna haiguste põhjustajaks ja need on tõsised haigused, nende tagajärjed veelgi tõsisemad. Laiemalt võib probleemi kokku võtta ühe sõnaga – hoolimatus. Väidan, et suurem hoolimine ja teistega arvestamine on üks võtmefaktoritest, miks ülelahe Soome tööle minnakse. Kui alguses ei pruugita osata seda hinnata, aga juba mõne aja möödudes Eestisse naastes torkab erinevus väga silma. Ühel pool Soome lahte on hoolimist, aga teisel poolel ei ole. Kolmas kild, millele ma osundaks, on erinevate tootmiste mõju elukeskkonnale. Olgu tegemist metallitöökojaga või puidutööstusega või isegi sedavõrd elulise teenuse kui reovee puhastamisega siis nendel tegevustel on mõju ümbritsevale. Tootmisel on ümbruskonnale mõju, mida saab teistmoodi nimetada kui keskkonnahäiring. Inimesed kasutavad veel lihtsamaid sõnu: müra ja hais, paha hais. Loomulikult on olulised töökohad ja samuti reovee puhastamine, kuid sellegipoolest tuleb päevast päeva pingutada selle nimel, et tootmise mõjud ei ulatuks kaugemale kinnistu piiridest, et keskkonnahäiring oleks võimalikult minimaalne ning et lähedalelavaid inimesi häiritaks nii vähe kui võimalik. Loomulikult eeldab see esmajärjekorras suhtumise muutumist: et raha teenimine teiste inimeste tervise kahjustamise arvelt ei ole soositud ega õige. Teisalt eeldab ka muutusi seadusandluses ning lahenduseks on investeerimine paremasse tehnoloogiasse, mis häirib vähem elukeskkonda ning parandab kokkuvõttes nii ümberkaudsete inimeste kui töötajate elu-ja töökvaliteeti. Eelnimetatud kolme kildu kokku pannes ma sõnastakski järgmise suure väljakutset Eesti ühiskonna ees - areneda edasi inimesest hoolivaks ühiskonnaks,kus tööandja peab lugu oma töötajatest, kus töötajad suhtuvad hoolivalt nii oma töösse kui enda arendamisse, kus naaber peab lugu naabrist, kus kasu ei teenita teiste inimeste tervise arvelt jne, jne. Loetelu võiks veel pikalt jätkata, kuid üldiselt võiks öelda, et me kohtaks hoolivust igal hetkel ja igal tänavanurgal. Tänan!