"Balti riigid Euroopa Liidus: 2 aastast kogemusi ja väljakutseid"
Tõnis Kõiv • May 11, 2006
"Balti riigid Euroopa Liidus: 2 aastast kogemusi ja väljakutseid"
Lugupeetud daamid ja härrad,
Eksellentsid
On suur au esineda konverentsil, mis käsitleb Balti riikide juba kaheaastast kogemust Euroopa Liidus. Alles see oli, kui me seisime ühiselt balti ketis ning alles unistasime EL-i astumisest. Täna saame aga rääkida juba kaheaastasest kogemusest. Oleme astunud pika sammu lääne suunas ja see on olnud ajalooline samm.
Tänan siinkohal konverentsi korraldajaid, et nad on oma tööd hästi teinud ning on olnud huvitavad ettekanded.
Euroopa liit on meie jaoks muutunud juba tavaliseks. Avaliku arvamuse küsitlused Eestis näitavad, et suhtumine EL-i on olnud stabiilselt neutraalne. Eesti kuulumise osas EL-i jagunevad arvamused kahte leeri – võrdselt on neid, kes peavad seda heaks ja neid, kes ei pea seda ei heaks ega halvaks. Nende jaoks on see sedavõrd tavaline asi, et nad ei pea vajalikuks selle kohta isegi arvamust omada.
Hinnates isiklikku elu tervikuna jagunevad elu paranemise ja stabiilsuse prognoosijad Eestis praktiliselt võrdselt (43% ja 45%). Seda, et elu tulevikus muutub halvemaks usub vaid 7% eestlastest ehk kaks korda vähem kui EL-is keskmiselt.
Riigi majandusliku olukorra osas on eestlased ülekaalukalt optimistlikumad kui Euroopa kodanikud. Kiire majanduskasv on viinud selleni, et võrreldes eelmise aasta kevadega on rohkem neid, kes usuvad, et olukord paraneb veelgi. EL tasandil on optimiste kaks korda vähem ja olukorra halvenemist usub kolm korda enam inimesi (39%) kui Eestis (13%).
Üldise arvamuse kohaselt on liikmesolek head mõju avaldanud eelkõige julgeolekule, ekspordile ja teenindusele.
Ükspuha millist eluvaldkonda me vaatame, jõuame ühel hetkel ikka identiteedi juurde. See tähendab, jõuame väärtushinnangute, hoiakute, kultuuri, keele ja traditsioonide juurde. Poliitiliste otsuste langetamine EL-is on sügavalt seotud iga liikmesriigi identiteediga. Igal rahvusel on oma identiteet välja kujunenud omamoodi, sellest ei saa üle ega ümber. Eks Euroopa tugevus seisnebki ühistel väärtustel, mis põhinevad tugeval rahvuslikult identiteedil. Ühised on meil demokraatlikud vabadused, inimõiguste austamine, õigusriigi põhimõtted. Individuaalsed aga rahvuslikku identiteeti kandvad väärtused.
Julgen öelda, et eestlased on saavutanud EL-iga seoses enesekindluse, kaheaastane liikmeksoleku aeg on paika loksutanud ka meie identiteeditunnetuse, mis on oma ja mis ühine. Me tunneme end täisväärtuslike liikmetena, kel on oma sõna sekka öelda päris mitmetel teemadel.
EL konkurentsivõime
Euroopa liit seisab silmitsi globaalse konkurentsiga. Ühest küljest Ameerika Ühendriigid, teiselt poolt kiiresti kasvavad Hiina, India, Jaapan.
EL on seadnud omale Lissaboni strateegias kõrged eesmärgid konkurentsivõime tõstmiseks. Kuigi Lissaboni strateegiat on kritiseeritud, tuleks siiski igal liikmesriigil ise ja täie vastutusega oma riigi olustikku silmas pidades kavandada majanduskasvu ja konkurentsivõime tõstmise meetmeid. Tänased EL-i liikmesriigid on väga erineval majanduslikul järjel ning samuti erineva kasvukiirusega ning neist tõsiasjadest tuleb lähtuda. Eesti plaanidest räägin kõne lõpuosas.
Rääkides Lissaboni strateegiast, on Euroopa Parlamendi president Josep Borell öelnud, et EL-i riigid ei peaks omavahel konkureerima, vaid liit tervikuna peaks konkureerima ülejäänud maailmaga. Ei saa sellega kuidagi nõustuda. Konkurents EL-i sees on edasiviiv jõud ning teeb liitu tervikuna tugevamaks ka globaalses konkurentsis. Üks EL-i sisemist konkurentsi soosiv vahend on kahtlemata ettevõtjasõbralik maksupoliitika, mis on täna ja peab ka tulevikus jääma iga liikmesriigi oma otsustada.
1986 a kirjutati alla Ühtne Euroopa Akt, millega pandi alus neljale ühisturu vabadusele – kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabale liikumisele. Veel 20 aastat hiljemgi ei toimi nimetatud neli vabadust probleemideta. Nn vanade liikmesriikide piirangud tööjõu ja teenuste liikumisele võivad anda küll lühiajalist tulemust nende endi siseturu kaitsmiseks, aga pika-ajaliselt ainult suurendavad probleeme, nii konkreetses liikmesriigis kui EL-is tervikuna. Poliitiline deklaratsioon neljast ühisturu vabadusest peab väljenduma ka konkreetsetes tegudes.
Energiapoliitika
Jose Manuel Barroso, Euroopa Komisjoni presidendi, ja Andris Piebalgsi, Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku, sõnul on Euroopa energeetika jõudmas uude ajajärku. Viimase kahe aasta jooksul on gaasi- ja naftahinnad peaaegu kahekordistunud. Prognooside kohaselt suureneb Euroopa sõltuvus impordist 2030. aastaks 70 protsendini, sest süsivesinikuvarud vähenevad, kuid nõudlus suureneb ja see mõjutab ka tarnekindlust. Põhilises osas tarnitakse naftat ja gaasi El-i kolmandatest riikidest. Infrastruktuur vajab parendamist – järgmise 20 aasta jooksul on vaja investeerida 1 triljon eurot, et rahuldada prognoositavat energianõudlust ja vahetada välja vananev infrastruktuur.
Ühest küljest on EL-i positsioon tegutsemiseks soodne. Euroopal on piisavalt ostujõudu, ta on maailma suuruselt teine energiatarbija. Teisalt aga on energiakandjate müüjaks ettearvamatu Venemaa, kes oma käitumisega Ukraina ja Valgevene suhtes pidi nägijaks tegema ka viimased pimedad.
Nimelt ei olnud aastavahetuse Ukrainaga seotud gaasikriis sugugi üllatuseks Berliinist ida pool asuvaile riikidele. Venemaa on rakendanud gaasitarneid poliitilise relvana viimased viisteist aastat. Energiat kasutas Moskva aastal 1992, et karistada Baltimaid nende sõltumatu Euroopa-suundumuse pärast, kuid me ei murdunud. 1994 avaldati survet Ukrainale, et tugevdada Moskva haaret energeetiliste infrastruktuuride, seega ka Ukraina poliitika üle. Tosin aastat hiljem üritati karistada Ukrainat Kremlile ebasobiva presidendi valiku eest. Ei õnnestunud. Teises võtmes kasutab Moskva energiahooba oma truu liitlase, Valgevene diktaatori Lukašenka seisundi kindlustamiseks. See on seni õnnestunud.
Gaasitüli ajendas ka ELi oma energiapoliitikat üle vaatama. Balti riikide sõnal, et energia ost kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt on ühteaegu nii energiapoliitiline kui välispoliitiline küsimus on rohkem kaalu, kuid kas ka piisavalt palju? Tähtis on energiaküsimuses käituda ühtse Euroopa Liiduna, hoidudes kahepoolsetest kokkulepetest.
Euroopa energiapoliitika on seni olnud lünklik ega ole suutnud ühendada eri poliitikavaldkondi ja riike. Seetõttu avaldas Euroopa Komisjon rohelise raamatu ühtse ja kooskõlastatud Euroopa energiapoliitika väljatöötamise kohta. Selle eesmärk on turvaline, jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline energeetika.
Ära ootamata EL-i ühise energiapoliitika sündi, tegid kolme Balti riigi peaministrid 27.veebruaril 2006 Leedus peaministrite ühisavalduse, mille kohaselt ehitavad Balti riikide energeetikafirmad kümne aastaga senise Ignalina tuumaelektrijaama asemele uue tuumajaama. Lepiti kokku, et uue tuumajaama projekti hakkavad võrdsetel alustel vedama Eesti Energia, Latvenergo ja Lietuvos Energija.
Peaministrid kinnitasid, et Eesti, Läti ja Leedu näevad energiapoliitikat ühtses kontekstis teiste Euroopa Liidu poliitikatega, eriti ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga. Energiavõrkude suurem integreeritus ning tootjate mitmekesisus peavad tagama olukorra, kus Balti riigid muutuvad ELi ühtse energiasüsteemi osaks ja väljuvad senisest isoleeritusest. Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi sõnul kaalub Eesti kõiki võimalusi, kuidas paremini tagada riigi elektrienergiaga varustamist. Aastaks 2009 peab Leedu sulgema Ignalina tuumajaama viimase energiaploki ning see mõjutab kogu regiooni elektrivarustust. Eestigi peab lähiaastail Narva elektrijaamade vanad katlad sulgema ning mõtlema, mis saab edasi. Väga mõistlik on pika-ajalise energiavarustuse probleem lahendada koos Läti ja Leeduga.
Euro ja Maastrichti kriteeriumid
Kui ma oleks Vilniusesse tulnud autoga, läbi Läti, oleks ma pidanud enne teeleasumist valuutavahetuspunktis osa oma eesti kroonidest vahetama läti lattideks ja leedu littideks. Kui meil kolmel riigil oleks kasutuses euro, poleks rahavahetuse järele mingit vajadust. Loomulikult toob euro kasutuselevõtt kaasa hoopis laiema mõju kogu majandusele ja ühe reisija rahavahetusmurede lahendamine on kõige lihtsam näide euro kasulikkusest.
Kas me oleme valmis eurole üle minema?
Kui me vaatame Eesti, Läti ja Leedu riikide majandusnäitajaid - eelarve ülejääki ja laenukoormust, siis need on päris head. Eriti vanade liikmesriikidega võrreldes.
Eesti kõige suurem takistus eurole üleminekul on hinnastabiilsuse kriteerium, sest kiire majanduskasvu ja hinnatasemete ühtlustumisega käib kaasas ka kõrgem inflatsioon.
Maastrichti kriteeriumid eurotsooni liikmeks saamisel on tehtud 1992 aastal hoopis teistsuguses majandusliku arengu järgus olnud riikidele. Tänaseks on olukord tunduvalt muutunud ning seda peaks arvestama. Maastrichti kriteeriumid vajavad ülevaatamist ja individuaalse lähenemise võimaldamist. Kuidagi ei saa nõus olla, et kiire majanduskasv, madal riigivõlg ning ülejäägis riigieelarve saaksid kuidagi eurotsooni stabiilsust kõigutada.
Eesti ei pea õigeks asuda siseriiklike meetmetega (näiteks aktsiisitõusu pidurdamine, käibemaksumäära osaline alandamine jmt) inflatsiooni kunstlikult alla suruma ning selliselt majandust moonutama. Oleme küll huvitatud nii kiiresti kui võimalik liitumisest, kuid siiski lõpuni ausal moel.
Maastrichti kriteeriumid vajavad kaasajastamist, et Balti riigid saaksid liituda eurotsooniga.
Schengeniga liitumine
Schengeni lepingu eesmärk on isikute vaba liikumise tagamine Schengeni ruumis. Praktikas tähendab see, et piirikontrolli lepinguga ühinenud riikide sisepiiridel ei toimu ning sellest tulenevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi vähendatakse kompensatsioonimeetmete abil. Kompensatsioonimeetmeteks on Schengeni infosüsteem, tugevdatud kontroll välispiiridel, välismaalaste siseriiklik järelevalve, piireületav politseikoostöö, koostöö viisapoliitikas ning justiitskoostöö.
Eesti, Läti ja Leedu üheaegne kuulumine Schengeni viisaruumi on kasulik nii majanduslikult kui Schengeni viisaruumi järelevalve seisukohalt.
See, mis tavainimesele on tajutav lihtsa ja mugava piiriületusena – ei pea autot kinnigi pidama, tähendab vastavatele ametkondadele tänasest hoopis teisel tasandil tööd. On see siis politsei-või justiitskoostöö naabritega, või hoopis välismaalaste siseriiklik järelevalve – uues olukorras uutmoodi tööd mõlemad.
Schengeni lepinguga liitumine on tähtis samm, mille astumiseks oleme teinud ka palju tööd. Tänaseks võib öelda, et praktiliselt on Balti riigid Schengeni süsteemiga liitumiseks valmis ning hindamised toimuvad sel suvel. Meie tööd on lõviosas tehtud ning kui hindamine seda kinnitab, on kõik hästi. Otseselt meie käeulatusest on väljas EL-i ühiste infosüsteemide arendamine, mis lisanduvate riikide andmeid vastu suudaks võtta. Elamislubadele biomeetriliste andmete kandmine on takerdunud tehnoloogiliste lahenduste puudumise taha ning tahaks väga loota, et sama ei juhtu Balti riikide Schengeni süsteemiga liitumisega. Et infosüsteemi arendamisega jõutakse niikaugele, et uutel liitujatel on oma andmetega kuskile liituda.
Me oleme valmis liituma.
Naabruspoliitika
Schengeni lepinguga liitumine teeb EL-i sisese liikumise tunduvalt lihtsamaks, kuid samas ei tohi ta kuidagi raskendada suhtlemist kolmandate riikidega, eriti naabruspoliitika raamides.
Balti riikide julgeolekuhuvi on valdavalt ühine ning riskid lähtuvad ebastabiilsetest lähinaabritest ning rahvusvahelisest keskkonnast.
Julgeolekualane koostöö toimub alates 2004.a. NATO liikmelisuse raames. Tõhus on olnud ka kolmepoolne koostöö, eeskätt Balti mereväeeskaadri (BALTRON), ühise õhuseiresüsteemi (BALTNET) ja Kaitsekolledži (BALTDEFCOL) näol. Oluliseks tulevikuväljakutseks on iseseisev õhuruumi valve ja kontroll alates 2008. a., mida on ära märkinud Balti Ministrite Nõukogu Koostöönõukogu. Balti koostöö kogemus on võimaldanud Eestil, Lätil ja Leedul aidata teisi riike, kes on läbimas samasugust teed Euro-Atlandilises integratsioonis nagu meie mõned aastad tagasi (näiteks Eesti-Gruusia kahepoolne kaitsealase koostöö lepe aastast 2001).
Balti riigid on spetsialistid EL-i lähinaabrite küsimuses. „Tänu” oma keerulisele ajaloole tunnevad Balti riigid EL liikmesmaadest ilmselt kõige paremini lähinaabruse riikide olusid ja tausta, mistõttu on olemas tõsine potentsiaal nii Euroopa Liidus vastava ekspertiisi pakkumiseks kui idapoolsete naaberriikide reformide juures nõu ja jõuga abiks olemiseks.
Balti riigid on viimastel aastatel saanud arenguabi saavatest riikidest arenguabi andvateks riikideks. Euroopa Liidu raames on meil ühiselt pakkuda kogemust demokratiseerimisest ja majandusreformidest riikidele, millega jagati Nõukogude perioodil ühist ajalugu. Nii Eesti, Läti kui Leedu ühiseks arengukoostöö partneriks saab pidada Ukrainat, lisaks peab Eesti oma olulisemateks arengukoostöö partneriteks veel Gruusiat, Albaaniat, Armeeniat, Usbekistani, Moldovat ja Venemaad. Kindlasti on meie ühiseks murelapseks ka Valgevene, kus peale nn „valimiste” toimumist tuleb jätkata tööd tsiviilühiskonna arendamise suunas. Individuaalne lähenemine, töö inimeselt inimesele aitab ära hoida uue nn Berliini müüri ehitamise Valgevene rahva ja euroopa rahvaste vahele.
Balti riigid on meie lähinaabritele eeskujuks. Meie oleme praktikas näidanud, kuidas korraldada ühiskonda ümber, teha reforme ning liikuda hea kiirusega kaasaegse tsiviilühiskonna suunas. Meil on palju kogemusi, mida jagada.
EL-i naabruspoliitika on tähtis Balti riikide jaoks, sest selle poliitika abil me suurendame endi julgeolekualaseid positsioone. Kui su üleaedne on tundmatu, kellega sa ei suhtle, ei tea sa iial, mida ta ette võib võtta. Kui sa aga temaga läbi käid, tunned sina teda ja tema sind. Nii oskad sa võimalikke konflikte ette näha ja mis kõige tähtsam – ära hoida.
Kuna teatavasti naabreid ei saa valida, on lihtsalt arukas nendega suhelda, neid lähemalt tunda.
Eesti tulevikku suunatud lahendused
Nüüd Eesti panusest ja plaanidest pikemalt.
Teatavasti Euroopa rahvastik vananeb, tööealiste arv väheneb ja ülalpeetavate arv suureneb. Sama tendents on ka Eestis. Iive on negatiivne, lapsi sünnib vähe, inimesi sureb palju ja lisaks rändavad inimesed riigist välja. Viimastel aastatel on sündivus mõnevõrra kasvanud, oma mõju on avaldanud Vanemahüvitise seadus, mille kohaselt makstakse ühele vanematest sünnituseelse sissetuleku järgi hüvitist kuni lapse 14 kuuliseks saamiseni. Kel varasem sissetulek puudus, saab hüvitist VV kehtestatud miinimumpalga ulatuses ning maksimaalne hüvitise määr võrdub hüvitise maksmisele eelnenud aasta kolmekordse keskmise palgaga. Märgitud meede on kaasa toonud keskmisest kõrgema sissetulekuga naiste sündivuse tõusu, mis on ainulaadne Euroopa riikide seas. Negatiivne iive on langenud viimase 5 aasta jooksul pea kaks korda, aga on eelmise aasta seisuga siiski 3400 inimese võrra miinuses.
Meie peaminister Andrus Ansip, kes on ka Eesti Reformierakonna esimees, on eesmärgina sõnastanud – Eesti rahva iive on vaja pöörata positiivseks. Selleks on Reformierakond välja töötanud kava töönimetuse all „Saagu meid palju ja elagem kaua”.
Toon välja mõned punktid sellest:
1. eespool märgitud vanemahüvitise edasiarendamine, pikendades maksmise perioodi 18 kuuni (lapse pooleteise aasta vanuseks saamiseni), kolmandate ja neljandate laste sünnitamise ergutamiseks soovime hakata alates kolmandast lapsest maksma vanemale pooleteise-kordset, alates neljandast lapsest aga kahekordset vanemahüvitist ja piirangu kaotamine, mis lubab lapse esimese kuue elukuu jooksul kasutada vanemahüvitist vaid emadel. Las lapsevanemad otsustavad ise, kumb lapsega koju jääb.
2. kehtestada üleriiklik nn ringiraha. Iga 7-18 aastase lapse kohta hakkab riik Reformierakonna plaani kohaselt maksma kohaliku omavalitsuse eelarvesse aastas 2000-kroonist pearaha, mida omavalitsus saab kasutada üksnes lapse spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks. Ringiraha eesmärk on hoida lapsed tänavatelt eemal, andes igale lapsele võimalus tasuta osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis.
3. Jätkuvalt on vaja hoolitseda ka vägivaldsete surmade vältimise, keskmise eluea pikenemise ning perede elukvaliteedi tõstmise eest. Seepärast tahab Reformierakond kahekordistada ka summasid HIV-, narkomaania-, alkoholismi-, suitsetamise-, liiklushuligaansuse, ebatervisliku toitumise ning väheliikuva eluviisi vastaseks teavitustööks ning karmistada järelvalvet tööohutusreeglitest kinnipidamise üle.
Ülaltoodud kava elluviimine vajab raha ehk siis tugevat majandust, kiire majanduskasvu jätkumist. Me võime öelda, et me oleme 15 aastaga saavutanud rohkem, kui mõni teine riik mitmete aastakümnetega. Aga ei ole aeg jääda loorberitele puhkama ega seada tulevikuks madalaid sihte. Reformierakonna esimees Andrus Ansip ütles 29.aprillil erakonna Üldkogul, „et me ei piirduks oma sihtides Euroopa keskmisele tasemele jõudmisega. Minu soov on, et Eesti jõuaks viie Euroopa jõukama riigi hulka. See ei juhtu aasta või paariga. Ei juhtu viie aasta ega ka kümne aastaga. Aga see ei tähenda, et me ei peaks selle eesmärgi nimel juba praegu pingutama hakkama.”
Samas me saame aru, et ega jõukus ei ole eesmärk omaette. Jõukus on tähtis, sest siis on inimeste valikuvabadused suuremad, rohkem on võimalusi elada täisväärtuslikku, stressivaba ja tervislikku elu. See omakorda tähendab pikemat eluiga ja õnnelikumaid inimesi. Jõukus tähendab rohkem võimalusi reisida ja maailma näha. Rohkem võimalusi kultuuri arendada ja sellest osa saada.
Iirimaa oli veel kümme aastat tagasi Euroopa vaesemate riikide hulgas. Praeguseks on iirlased ostujõult Euroopas teisel kohal. Nende maksukoormus on kahe kümnendi jooksul vähenenud 18% võrra. Nende majanduskasv on olnud kiire ja võimas. See on andnud võimalusi riigi jaoks hädavajalikke kulutusi suurendada, mitte kärpida – kogu sotsiaalsfäär on tänu heale maksulaekumisele saanud juurde olulisel määral lisavahendeid.
Kui Iirimaal õnnestus vaesemate hulgast jõukamate hulka end üles töötada, miks ei peaks see Eestil õnnestuma?
Selge on, et majanduskasv ei ole midagi, mis sünnib iseenesest või mis püsib ilma vähimagi pingutuseta. Praeguseks on käivitunud reaalne konkurents riikide vahel, et meelitada enda juurde need, kes majanduskasvu toodavad – ettevõtjad. Kus on siin Eesti trump?
Meie majanduskeskkond on stabiilne, aga maksukoormus kõrgevõitu. Reformierakond tahab vähendada üksikisiku tulumaksu aastaks 2015 12%ni. Tänane protsent on 23, mis langeb 1 % kaupa aastaks 2009 20 protsendini.
Stabiilse majanduskeskkonna säilitamise nimel ei taha Reformierakond muuta Eestis ettevõtetele kehtivat tulumaksusüsteemi. Reinvesteeritud kasumile peab säilima maksuvabastus. See on süsteem, tänu millele on Eestis loodud väga palju uusi töökohti ja mis on Eestisse meelitanud hulga investoreid. Sellest kergekäeline loobumine oleks suur samm tagasi.
Kui seni on Eestis kehtinud investeeritud kasumilt tulumaksuvabastus vaid ettevõtete puhul, siis Reformierakond tahab, et võrdse kohtlemise osaliseks saaksid ka eraisikust investeerijad. Säästmise ja investeerimise soodustamiseks tahame vabastada väärtpaberitelt teenitud tulu maksust, kui teenitud tulu taasinvesteeritakse 90 päeva jooksul.
Lisaks on vaja oluliselt lihtsustada ettevõtlusega seotud bürokraatiat, eriti ettevõtte loomise faasis. Ettevõte alustatuks kahe tunniga – ka sellise eesmärgi oleme me omale seadnud.
Loomulikult vajavad eelnimetatud Reformierakonna lahendused kõigepealt valijate heakskiitu, kuid me ei näe ühtegi põhjust, miks valijaile ei peaks meie pakutud lahendused sobima. Lubadused on head ja mis kõige tähtsam – nad töötavad. Ja Reformierakond on tuntud kui oma lubaduste järjekindel elluviija.
Kallid sõbrad!
Margaret Thatcher ütles 1988 aastal Brügges Euroopa Kolledzis peetud kõnes, et „Euroopa on tugevam, kui Prantsusmaa jääb Prantsusmaaks ja Suurbritannia Suurbritanniaks, igaüks oma traditsioonide ja identiteediga”. Raudse Leedi mõtet edasi arendades võib öelda, et Euroopa Liit on tugevam, kui ka Eesti jääb Eestiks, Läti Lätiks ja Leedu Leeduks. Oma keele ja kultuuriga, oma traditsioonidega ning ka oma lahendustega erinevatele probleemidele.
Kuid samas on meil palju ühist, ajaloost alates ja ühiste huvidega Euroopa Liidus lõpetades. Ühiselt oleme ka tugevamad, kui vaja asja ajada Euroopa Liidus. Olgu selleks ühisasjaks siis
ühine julgeolekuhuvi, energiapoliitika, naabruspoliitika, Schengeni lepinguga liitumine, euro kasutuselevõtt või miski muu.
Soovin kõigile jõudu olemasoleva ühisosa arendamisel ja ka uue leidmisel!
Vilniuses, 12.mail 2006 aastal konverentsil: "Balti riigid Euroopa Liidus: 2 aastast kogemusi ja väljakutseid"
Eksellentsid
On suur au esineda konverentsil, mis käsitleb Balti riikide juba kaheaastast kogemust Euroopa Liidus. Alles see oli, kui me seisime ühiselt balti ketis ning alles unistasime EL-i astumisest. Täna saame aga rääkida juba kaheaastasest kogemusest. Oleme astunud pika sammu lääne suunas ja see on olnud ajalooline samm.
Tänan siinkohal konverentsi korraldajaid, et nad on oma tööd hästi teinud ning on olnud huvitavad ettekanded.
Euroopa liit on meie jaoks muutunud juba tavaliseks. Avaliku arvamuse küsitlused Eestis näitavad, et suhtumine EL-i on olnud stabiilselt neutraalne. Eesti kuulumise osas EL-i jagunevad arvamused kahte leeri – võrdselt on neid, kes peavad seda heaks ja neid, kes ei pea seda ei heaks ega halvaks. Nende jaoks on see sedavõrd tavaline asi, et nad ei pea vajalikuks selle kohta isegi arvamust omada.
Hinnates isiklikku elu tervikuna jagunevad elu paranemise ja stabiilsuse prognoosijad Eestis praktiliselt võrdselt (43% ja 45%). Seda, et elu tulevikus muutub halvemaks usub vaid 7% eestlastest ehk kaks korda vähem kui EL-is keskmiselt.
Riigi majandusliku olukorra osas on eestlased ülekaalukalt optimistlikumad kui Euroopa kodanikud. Kiire majanduskasv on viinud selleni, et võrreldes eelmise aasta kevadega on rohkem neid, kes usuvad, et olukord paraneb veelgi. EL tasandil on optimiste kaks korda vähem ja olukorra halvenemist usub kolm korda enam inimesi (39%) kui Eestis (13%).
Üldise arvamuse kohaselt on liikmesolek head mõju avaldanud eelkõige julgeolekule, ekspordile ja teenindusele.
Ükspuha millist eluvaldkonda me vaatame, jõuame ühel hetkel ikka identiteedi juurde. See tähendab, jõuame väärtushinnangute, hoiakute, kultuuri, keele ja traditsioonide juurde. Poliitiliste otsuste langetamine EL-is on sügavalt seotud iga liikmesriigi identiteediga. Igal rahvusel on oma identiteet välja kujunenud omamoodi, sellest ei saa üle ega ümber. Eks Euroopa tugevus seisnebki ühistel väärtustel, mis põhinevad tugeval rahvuslikult identiteedil. Ühised on meil demokraatlikud vabadused, inimõiguste austamine, õigusriigi põhimõtted. Individuaalsed aga rahvuslikku identiteeti kandvad väärtused.
Julgen öelda, et eestlased on saavutanud EL-iga seoses enesekindluse, kaheaastane liikmeksoleku aeg on paika loksutanud ka meie identiteeditunnetuse, mis on oma ja mis ühine. Me tunneme end täisväärtuslike liikmetena, kel on oma sõna sekka öelda päris mitmetel teemadel.
EL konkurentsivõime
Euroopa liit seisab silmitsi globaalse konkurentsiga. Ühest küljest Ameerika Ühendriigid, teiselt poolt kiiresti kasvavad Hiina, India, Jaapan.
EL on seadnud omale Lissaboni strateegias kõrged eesmärgid konkurentsivõime tõstmiseks. Kuigi Lissaboni strateegiat on kritiseeritud, tuleks siiski igal liikmesriigil ise ja täie vastutusega oma riigi olustikku silmas pidades kavandada majanduskasvu ja konkurentsivõime tõstmise meetmeid. Tänased EL-i liikmesriigid on väga erineval majanduslikul järjel ning samuti erineva kasvukiirusega ning neist tõsiasjadest tuleb lähtuda. Eesti plaanidest räägin kõne lõpuosas.
Rääkides Lissaboni strateegiast, on Euroopa Parlamendi president Josep Borell öelnud, et EL-i riigid ei peaks omavahel konkureerima, vaid liit tervikuna peaks konkureerima ülejäänud maailmaga. Ei saa sellega kuidagi nõustuda. Konkurents EL-i sees on edasiviiv jõud ning teeb liitu tervikuna tugevamaks ka globaalses konkurentsis. Üks EL-i sisemist konkurentsi soosiv vahend on kahtlemata ettevõtjasõbralik maksupoliitika, mis on täna ja peab ka tulevikus jääma iga liikmesriigi oma otsustada.
1986 a kirjutati alla Ühtne Euroopa Akt, millega pandi alus neljale ühisturu vabadusele – kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabale liikumisele. Veel 20 aastat hiljemgi ei toimi nimetatud neli vabadust probleemideta. Nn vanade liikmesriikide piirangud tööjõu ja teenuste liikumisele võivad anda küll lühiajalist tulemust nende endi siseturu kaitsmiseks, aga pika-ajaliselt ainult suurendavad probleeme, nii konkreetses liikmesriigis kui EL-is tervikuna. Poliitiline deklaratsioon neljast ühisturu vabadusest peab väljenduma ka konkreetsetes tegudes.
Energiapoliitika
Jose Manuel Barroso, Euroopa Komisjoni presidendi, ja Andris Piebalgsi, Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku, sõnul on Euroopa energeetika jõudmas uude ajajärku. Viimase kahe aasta jooksul on gaasi- ja naftahinnad peaaegu kahekordistunud. Prognooside kohaselt suureneb Euroopa sõltuvus impordist 2030. aastaks 70 protsendini, sest süsivesinikuvarud vähenevad, kuid nõudlus suureneb ja see mõjutab ka tarnekindlust. Põhilises osas tarnitakse naftat ja gaasi El-i kolmandatest riikidest. Infrastruktuur vajab parendamist – järgmise 20 aasta jooksul on vaja investeerida 1 triljon eurot, et rahuldada prognoositavat energianõudlust ja vahetada välja vananev infrastruktuur.
Ühest küljest on EL-i positsioon tegutsemiseks soodne. Euroopal on piisavalt ostujõudu, ta on maailma suuruselt teine energiatarbija. Teisalt aga on energiakandjate müüjaks ettearvamatu Venemaa, kes oma käitumisega Ukraina ja Valgevene suhtes pidi nägijaks tegema ka viimased pimedad.
Nimelt ei olnud aastavahetuse Ukrainaga seotud gaasikriis sugugi üllatuseks Berliinist ida pool asuvaile riikidele. Venemaa on rakendanud gaasitarneid poliitilise relvana viimased viisteist aastat. Energiat kasutas Moskva aastal 1992, et karistada Baltimaid nende sõltumatu Euroopa-suundumuse pärast, kuid me ei murdunud. 1994 avaldati survet Ukrainale, et tugevdada Moskva haaret energeetiliste infrastruktuuride, seega ka Ukraina poliitika üle. Tosin aastat hiljem üritati karistada Ukrainat Kremlile ebasobiva presidendi valiku eest. Ei õnnestunud. Teises võtmes kasutab Moskva energiahooba oma truu liitlase, Valgevene diktaatori Lukašenka seisundi kindlustamiseks. See on seni õnnestunud.
Gaasitüli ajendas ka ELi oma energiapoliitikat üle vaatama. Balti riikide sõnal, et energia ost kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt on ühteaegu nii energiapoliitiline kui välispoliitiline küsimus on rohkem kaalu, kuid kas ka piisavalt palju? Tähtis on energiaküsimuses käituda ühtse Euroopa Liiduna, hoidudes kahepoolsetest kokkulepetest.
Euroopa energiapoliitika on seni olnud lünklik ega ole suutnud ühendada eri poliitikavaldkondi ja riike. Seetõttu avaldas Euroopa Komisjon rohelise raamatu ühtse ja kooskõlastatud Euroopa energiapoliitika väljatöötamise kohta. Selle eesmärk on turvaline, jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline energeetika.
Ära ootamata EL-i ühise energiapoliitika sündi, tegid kolme Balti riigi peaministrid 27.veebruaril 2006 Leedus peaministrite ühisavalduse, mille kohaselt ehitavad Balti riikide energeetikafirmad kümne aastaga senise Ignalina tuumaelektrijaama asemele uue tuumajaama. Lepiti kokku, et uue tuumajaama projekti hakkavad võrdsetel alustel vedama Eesti Energia, Latvenergo ja Lietuvos Energija.
Peaministrid kinnitasid, et Eesti, Läti ja Leedu näevad energiapoliitikat ühtses kontekstis teiste Euroopa Liidu poliitikatega, eriti ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga. Energiavõrkude suurem integreeritus ning tootjate mitmekesisus peavad tagama olukorra, kus Balti riigid muutuvad ELi ühtse energiasüsteemi osaks ja väljuvad senisest isoleeritusest. Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi sõnul kaalub Eesti kõiki võimalusi, kuidas paremini tagada riigi elektrienergiaga varustamist. Aastaks 2009 peab Leedu sulgema Ignalina tuumajaama viimase energiaploki ning see mõjutab kogu regiooni elektrivarustust. Eestigi peab lähiaastail Narva elektrijaamade vanad katlad sulgema ning mõtlema, mis saab edasi. Väga mõistlik on pika-ajalise energiavarustuse probleem lahendada koos Läti ja Leeduga.
Euro ja Maastrichti kriteeriumid
Kui ma oleks Vilniusesse tulnud autoga, läbi Läti, oleks ma pidanud enne teeleasumist valuutavahetuspunktis osa oma eesti kroonidest vahetama läti lattideks ja leedu littideks. Kui meil kolmel riigil oleks kasutuses euro, poleks rahavahetuse järele mingit vajadust. Loomulikult toob euro kasutuselevõtt kaasa hoopis laiema mõju kogu majandusele ja ühe reisija rahavahetusmurede lahendamine on kõige lihtsam näide euro kasulikkusest.
Kas me oleme valmis eurole üle minema?
Kui me vaatame Eesti, Läti ja Leedu riikide majandusnäitajaid - eelarve ülejääki ja laenukoormust, siis need on päris head. Eriti vanade liikmesriikidega võrreldes.
Eesti kõige suurem takistus eurole üleminekul on hinnastabiilsuse kriteerium, sest kiire majanduskasvu ja hinnatasemete ühtlustumisega käib kaasas ka kõrgem inflatsioon.
Maastrichti kriteeriumid eurotsooni liikmeks saamisel on tehtud 1992 aastal hoopis teistsuguses majandusliku arengu järgus olnud riikidele. Tänaseks on olukord tunduvalt muutunud ning seda peaks arvestama. Maastrichti kriteeriumid vajavad ülevaatamist ja individuaalse lähenemise võimaldamist. Kuidagi ei saa nõus olla, et kiire majanduskasv, madal riigivõlg ning ülejäägis riigieelarve saaksid kuidagi eurotsooni stabiilsust kõigutada.
Eesti ei pea õigeks asuda siseriiklike meetmetega (näiteks aktsiisitõusu pidurdamine, käibemaksumäära osaline alandamine jmt) inflatsiooni kunstlikult alla suruma ning selliselt majandust moonutama. Oleme küll huvitatud nii kiiresti kui võimalik liitumisest, kuid siiski lõpuni ausal moel.
Maastrichti kriteeriumid vajavad kaasajastamist, et Balti riigid saaksid liituda eurotsooniga.
Schengeniga liitumine
Schengeni lepingu eesmärk on isikute vaba liikumise tagamine Schengeni ruumis. Praktikas tähendab see, et piirikontrolli lepinguga ühinenud riikide sisepiiridel ei toimu ning sellest tulenevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi vähendatakse kompensatsioonimeetmete abil. Kompensatsioonimeetmeteks on Schengeni infosüsteem, tugevdatud kontroll välispiiridel, välismaalaste siseriiklik järelevalve, piireületav politseikoostöö, koostöö viisapoliitikas ning justiitskoostöö.
Eesti, Läti ja Leedu üheaegne kuulumine Schengeni viisaruumi on kasulik nii majanduslikult kui Schengeni viisaruumi järelevalve seisukohalt.
See, mis tavainimesele on tajutav lihtsa ja mugava piiriületusena – ei pea autot kinnigi pidama, tähendab vastavatele ametkondadele tänasest hoopis teisel tasandil tööd. On see siis politsei-või justiitskoostöö naabritega, või hoopis välismaalaste siseriiklik järelevalve – uues olukorras uutmoodi tööd mõlemad.
Schengeni lepinguga liitumine on tähtis samm, mille astumiseks oleme teinud ka palju tööd. Tänaseks võib öelda, et praktiliselt on Balti riigid Schengeni süsteemiga liitumiseks valmis ning hindamised toimuvad sel suvel. Meie tööd on lõviosas tehtud ning kui hindamine seda kinnitab, on kõik hästi. Otseselt meie käeulatusest on väljas EL-i ühiste infosüsteemide arendamine, mis lisanduvate riikide andmeid vastu suudaks võtta. Elamislubadele biomeetriliste andmete kandmine on takerdunud tehnoloogiliste lahenduste puudumise taha ning tahaks väga loota, et sama ei juhtu Balti riikide Schengeni süsteemiga liitumisega. Et infosüsteemi arendamisega jõutakse niikaugele, et uutel liitujatel on oma andmetega kuskile liituda.
Me oleme valmis liituma.
Naabruspoliitika
Schengeni lepinguga liitumine teeb EL-i sisese liikumise tunduvalt lihtsamaks, kuid samas ei tohi ta kuidagi raskendada suhtlemist kolmandate riikidega, eriti naabruspoliitika raamides.
Balti riikide julgeolekuhuvi on valdavalt ühine ning riskid lähtuvad ebastabiilsetest lähinaabritest ning rahvusvahelisest keskkonnast.
Julgeolekualane koostöö toimub alates 2004.a. NATO liikmelisuse raames. Tõhus on olnud ka kolmepoolne koostöö, eeskätt Balti mereväeeskaadri (BALTRON), ühise õhuseiresüsteemi (BALTNET) ja Kaitsekolledži (BALTDEFCOL) näol. Oluliseks tulevikuväljakutseks on iseseisev õhuruumi valve ja kontroll alates 2008. a., mida on ära märkinud Balti Ministrite Nõukogu Koostöönõukogu. Balti koostöö kogemus on võimaldanud Eestil, Lätil ja Leedul aidata teisi riike, kes on läbimas samasugust teed Euro-Atlandilises integratsioonis nagu meie mõned aastad tagasi (näiteks Eesti-Gruusia kahepoolne kaitsealase koostöö lepe aastast 2001).
Balti riigid on spetsialistid EL-i lähinaabrite küsimuses. „Tänu” oma keerulisele ajaloole tunnevad Balti riigid EL liikmesmaadest ilmselt kõige paremini lähinaabruse riikide olusid ja tausta, mistõttu on olemas tõsine potentsiaal nii Euroopa Liidus vastava ekspertiisi pakkumiseks kui idapoolsete naaberriikide reformide juures nõu ja jõuga abiks olemiseks.
Balti riigid on viimastel aastatel saanud arenguabi saavatest riikidest arenguabi andvateks riikideks. Euroopa Liidu raames on meil ühiselt pakkuda kogemust demokratiseerimisest ja majandusreformidest riikidele, millega jagati Nõukogude perioodil ühist ajalugu. Nii Eesti, Läti kui Leedu ühiseks arengukoostöö partneriks saab pidada Ukrainat, lisaks peab Eesti oma olulisemateks arengukoostöö partneriteks veel Gruusiat, Albaaniat, Armeeniat, Usbekistani, Moldovat ja Venemaad. Kindlasti on meie ühiseks murelapseks ka Valgevene, kus peale nn „valimiste” toimumist tuleb jätkata tööd tsiviilühiskonna arendamise suunas. Individuaalne lähenemine, töö inimeselt inimesele aitab ära hoida uue nn Berliini müüri ehitamise Valgevene rahva ja euroopa rahvaste vahele.
Balti riigid on meie lähinaabritele eeskujuks. Meie oleme praktikas näidanud, kuidas korraldada ühiskonda ümber, teha reforme ning liikuda hea kiirusega kaasaegse tsiviilühiskonna suunas. Meil on palju kogemusi, mida jagada.
EL-i naabruspoliitika on tähtis Balti riikide jaoks, sest selle poliitika abil me suurendame endi julgeolekualaseid positsioone. Kui su üleaedne on tundmatu, kellega sa ei suhtle, ei tea sa iial, mida ta ette võib võtta. Kui sa aga temaga läbi käid, tunned sina teda ja tema sind. Nii oskad sa võimalikke konflikte ette näha ja mis kõige tähtsam – ära hoida.
Kuna teatavasti naabreid ei saa valida, on lihtsalt arukas nendega suhelda, neid lähemalt tunda.
Eesti tulevikku suunatud lahendused
Nüüd Eesti panusest ja plaanidest pikemalt.
Teatavasti Euroopa rahvastik vananeb, tööealiste arv väheneb ja ülalpeetavate arv suureneb. Sama tendents on ka Eestis. Iive on negatiivne, lapsi sünnib vähe, inimesi sureb palju ja lisaks rändavad inimesed riigist välja. Viimastel aastatel on sündivus mõnevõrra kasvanud, oma mõju on avaldanud Vanemahüvitise seadus, mille kohaselt makstakse ühele vanematest sünnituseelse sissetuleku järgi hüvitist kuni lapse 14 kuuliseks saamiseni. Kel varasem sissetulek puudus, saab hüvitist VV kehtestatud miinimumpalga ulatuses ning maksimaalne hüvitise määr võrdub hüvitise maksmisele eelnenud aasta kolmekordse keskmise palgaga. Märgitud meede on kaasa toonud keskmisest kõrgema sissetulekuga naiste sündivuse tõusu, mis on ainulaadne Euroopa riikide seas. Negatiivne iive on langenud viimase 5 aasta jooksul pea kaks korda, aga on eelmise aasta seisuga siiski 3400 inimese võrra miinuses.
Meie peaminister Andrus Ansip, kes on ka Eesti Reformierakonna esimees, on eesmärgina sõnastanud – Eesti rahva iive on vaja pöörata positiivseks. Selleks on Reformierakond välja töötanud kava töönimetuse all „Saagu meid palju ja elagem kaua”.
Toon välja mõned punktid sellest:
1. eespool märgitud vanemahüvitise edasiarendamine, pikendades maksmise perioodi 18 kuuni (lapse pooleteise aasta vanuseks saamiseni), kolmandate ja neljandate laste sünnitamise ergutamiseks soovime hakata alates kolmandast lapsest maksma vanemale pooleteise-kordset, alates neljandast lapsest aga kahekordset vanemahüvitist ja piirangu kaotamine, mis lubab lapse esimese kuue elukuu jooksul kasutada vanemahüvitist vaid emadel. Las lapsevanemad otsustavad ise, kumb lapsega koju jääb.
2. kehtestada üleriiklik nn ringiraha. Iga 7-18 aastase lapse kohta hakkab riik Reformierakonna plaani kohaselt maksma kohaliku omavalitsuse eelarvesse aastas 2000-kroonist pearaha, mida omavalitsus saab kasutada üksnes lapse spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks. Ringiraha eesmärk on hoida lapsed tänavatelt eemal, andes igale lapsele võimalus tasuta osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis.
3. Jätkuvalt on vaja hoolitseda ka vägivaldsete surmade vältimise, keskmise eluea pikenemise ning perede elukvaliteedi tõstmise eest. Seepärast tahab Reformierakond kahekordistada ka summasid HIV-, narkomaania-, alkoholismi-, suitsetamise-, liiklushuligaansuse, ebatervisliku toitumise ning väheliikuva eluviisi vastaseks teavitustööks ning karmistada järelvalvet tööohutusreeglitest kinnipidamise üle.
Ülaltoodud kava elluviimine vajab raha ehk siis tugevat majandust, kiire majanduskasvu jätkumist. Me võime öelda, et me oleme 15 aastaga saavutanud rohkem, kui mõni teine riik mitmete aastakümnetega. Aga ei ole aeg jääda loorberitele puhkama ega seada tulevikuks madalaid sihte. Reformierakonna esimees Andrus Ansip ütles 29.aprillil erakonna Üldkogul, „et me ei piirduks oma sihtides Euroopa keskmisele tasemele jõudmisega. Minu soov on, et Eesti jõuaks viie Euroopa jõukama riigi hulka. See ei juhtu aasta või paariga. Ei juhtu viie aasta ega ka kümne aastaga. Aga see ei tähenda, et me ei peaks selle eesmärgi nimel juba praegu pingutama hakkama.”
Samas me saame aru, et ega jõukus ei ole eesmärk omaette. Jõukus on tähtis, sest siis on inimeste valikuvabadused suuremad, rohkem on võimalusi elada täisväärtuslikku, stressivaba ja tervislikku elu. See omakorda tähendab pikemat eluiga ja õnnelikumaid inimesi. Jõukus tähendab rohkem võimalusi reisida ja maailma näha. Rohkem võimalusi kultuuri arendada ja sellest osa saada.
Iirimaa oli veel kümme aastat tagasi Euroopa vaesemate riikide hulgas. Praeguseks on iirlased ostujõult Euroopas teisel kohal. Nende maksukoormus on kahe kümnendi jooksul vähenenud 18% võrra. Nende majanduskasv on olnud kiire ja võimas. See on andnud võimalusi riigi jaoks hädavajalikke kulutusi suurendada, mitte kärpida – kogu sotsiaalsfäär on tänu heale maksulaekumisele saanud juurde olulisel määral lisavahendeid.
Kui Iirimaal õnnestus vaesemate hulgast jõukamate hulka end üles töötada, miks ei peaks see Eestil õnnestuma?
Selge on, et majanduskasv ei ole midagi, mis sünnib iseenesest või mis püsib ilma vähimagi pingutuseta. Praeguseks on käivitunud reaalne konkurents riikide vahel, et meelitada enda juurde need, kes majanduskasvu toodavad – ettevõtjad. Kus on siin Eesti trump?
Meie majanduskeskkond on stabiilne, aga maksukoormus kõrgevõitu. Reformierakond tahab vähendada üksikisiku tulumaksu aastaks 2015 12%ni. Tänane protsent on 23, mis langeb 1 % kaupa aastaks 2009 20 protsendini.
Stabiilse majanduskeskkonna säilitamise nimel ei taha Reformierakond muuta Eestis ettevõtetele kehtivat tulumaksusüsteemi. Reinvesteeritud kasumile peab säilima maksuvabastus. See on süsteem, tänu millele on Eestis loodud väga palju uusi töökohti ja mis on Eestisse meelitanud hulga investoreid. Sellest kergekäeline loobumine oleks suur samm tagasi.
Kui seni on Eestis kehtinud investeeritud kasumilt tulumaksuvabastus vaid ettevõtete puhul, siis Reformierakond tahab, et võrdse kohtlemise osaliseks saaksid ka eraisikust investeerijad. Säästmise ja investeerimise soodustamiseks tahame vabastada väärtpaberitelt teenitud tulu maksust, kui teenitud tulu taasinvesteeritakse 90 päeva jooksul.
Lisaks on vaja oluliselt lihtsustada ettevõtlusega seotud bürokraatiat, eriti ettevõtte loomise faasis. Ettevõte alustatuks kahe tunniga – ka sellise eesmärgi oleme me omale seadnud.
Loomulikult vajavad eelnimetatud Reformierakonna lahendused kõigepealt valijate heakskiitu, kuid me ei näe ühtegi põhjust, miks valijaile ei peaks meie pakutud lahendused sobima. Lubadused on head ja mis kõige tähtsam – nad töötavad. Ja Reformierakond on tuntud kui oma lubaduste järjekindel elluviija.
Kallid sõbrad!
Margaret Thatcher ütles 1988 aastal Brügges Euroopa Kolledzis peetud kõnes, et „Euroopa on tugevam, kui Prantsusmaa jääb Prantsusmaaks ja Suurbritannia Suurbritanniaks, igaüks oma traditsioonide ja identiteediga”. Raudse Leedi mõtet edasi arendades võib öelda, et Euroopa Liit on tugevam, kui ka Eesti jääb Eestiks, Läti Lätiks ja Leedu Leeduks. Oma keele ja kultuuriga, oma traditsioonidega ning ka oma lahendustega erinevatele probleemidele.
Kuid samas on meil palju ühist, ajaloost alates ja ühiste huvidega Euroopa Liidus lõpetades. Ühiselt oleme ka tugevamad, kui vaja asja ajada Euroopa Liidus. Olgu selleks ühisasjaks siis
ühine julgeolekuhuvi, energiapoliitika, naabruspoliitika, Schengeni lepinguga liitumine, euro kasutuselevõtt või miski muu.
Soovin kõigile jõudu olemasoleva ühisosa arendamisel ja ka uue leidmisel!
Vilniuses, 12.mail 2006 aastal konverentsil: "Balti riigid Euroopa Liidus: 2 aastast kogemusi ja väljakutseid"