Aasta täis ootamatusi

2017.  a algas minu jaoks väljaspool nn suurt poliitikat. Töötades Youroffice juristina keeldusin mõlema Reformierakonna esimehe kandidaadi avalikust toetamisest, sest minu kliendid ei oleks tahtnud nii selget poliitilist seisukohavõttu. Kuigi toetust mõlemad kandidaadid küsisid... Seetõttu tegime abikaasaga valiku, et läheme kohe 7. jaanuari (2017) Üldkogu järgsele peole Swissotelis. Siis on uus esimees valitud ning kõik peaksid end võitjatena tundma. Kahjuks tuleb tunnistada, et kaotamise oskus ei ole reformikate seas just kõige paremini arenenud oskus. Ilmselt ju vähe harjutatud ka. Esimehe valimise otsene mõju jõudis minuni veebruaris, kui Hanno Pevkur tegi mulle ettepaneku asuda Reformierakonna peasekretäri kohale. Peale mõningast mõtlemisaega ning suhtlemist lähedaste ja Youroffice tiimiga, võtsin pakkumise vastu.  Oma rolli mängis vastutustunne,  olen ju erinevates rollides (piirkonna-maakonnajuht, Riigikogu liige, juhatuse liige, revisjonitoimkonna esimees) erakonnaga seotud olnud aastaid. 10-ndal veebruaril  kinnitas erakonna juhatus mu peasekretäriks alates 1. märtsist 2017. Tagasi suures poliitikas senist kogemust arvestades hoopis erinevas rollis. Asusin ametisse heas usus, et ajame ühte asja ning püüame võimalikult kiiresti opositsiooni rolli sisse elada, sest alles siis on võimalik sealt uuesti välja saada. Paar aastat eemal viibinuna tunnetasin sedagi, et pikalt võimul olevatena vajasime natuke “puhkust” ehk siis mõistmist, et ilma meieta on võimalik riiki juhtida (kehvemini küll) ning et uuesti riigijuhtimise juurde asumiseks peab valijatel tekkima vastav ootus. Mu silmad avanesid maikuu alguses, kui ühel “suud puhtaks” koosolekul sain kuulata kogu ängi, mis oli mõne kuu jooksul (põhiliselt jaanuarist, aga osalt isegi veel varem) fraktsiooni liikmetesse kogunenud. “Ridade vahelt” kõlas mitu korda ettepanek, et äkki sa Hanno loobud ise oma ametist... Siinkohal on paslik meelde tuletada, et enamus fraktsiooni ja ka peakontori töötajatest andis oma toetusallkirja kaotanud kandidaadi toetuseks. Mis iganes põhjustel see allkiri antud oli, kas südamesoovist või siis ebamugavast mitteandmise võimalusest, aga ta omas mõju ka peale valimiste toimumist. Hanno loomulikult ei loobunud vaid rühkis tööd edasi teha. Erakonna esimehena oli ta lubanud, et suurem osa erakonna liikmeid saab erakonna juhtimises kaasa lüüa ning selleks oli vaja muuta põhikirja. Kolmandal märtsil erakonna volikogus alguse saanud protsess tipnes 11. juunil Tartus toimunud Üldkogul, kus lisaks kohalike valimiste jaoks väljatöötatud katuskampaania sõnumite tutvustamisele kinnitasid erakonnakaaslased põhikirjamuudatused. Põhilised muudatused siis järgmised: juhatuse liikmete arvu suurendati ning 3 juhatuse liikme kohta on reserveeritud Eestimaa eri regioonidele (v a Tallinn), uus juhtimistasand on ringkonnaorganisatsioonid, mis on moodustatud Riigikogu valimisringkondade piirides ning mis annavad paremad võimalused tublidele kohalikele poliitikutele kasvada Riigikogu saadikuteks.   Tuuribuss Soomes Kohalike piirkondade toetuseks korraldasime kampaaniabussi, mis siis alates 7-ndast augustist kuni 9-nda septembrini viibis 34-s Eestimaa eri paigus ning rõhuval enamusel oli Hanno Pevkur isiklikult kohal. See mõjus nii kohalikele erakonnakaaslastele kui valijatele väga innustavalt. Bussituur lõpetas oma sõidu 10-ndal septembril Soomes, kus kohtusime sinna tööle, elama läinud eestlastega, et arutleda nende kojutuleku võimaluste, takistuste üle. Lisaks toimus üle Eesti peakontori korraldatud pannkoogikohvikuid üle saja, nii mõnigi neist oli koos tuuribussiga ning seal said inimesed soovi korral ka Pevkuri küpsetatud pannkooke maitsta. Just inimlikkus, otsene suhtlus ja heatahtlikkus olid ja on Hanno Pevkuri omadused, mille eest teda nii erakonnakaaslased kui valijad hindavad. Kui palju oli tal tipus püsimiseks vajalikku kiskjaloomust, sinna jõuame hiljem. Valimistel läks Reformierakonnal hästi, me saime rohkem hääli kui kunagi varem. Me kasutasime nii tihti lausungit, et “Reformierakond võitis valimised”, et mõnedki konkurendid hakkasid sama ütlema. Faktiliselt saime muidugi kolmanda tulemuse valimisliitude ja Keskerakonna järel. Kõige valusam oli hetk, kus kuskil pool kaks öösel vastu esmaspäeva selgus, et Lasnamäe jaoskonnas loeti ikka hääled nii kokku, et Keskerakond sai üksi enamuse Tallinna linnavolikogus. Seega jäi teine osa võidust (KE ainuvõimu murdmine) reformierakonnal saavutamata. Kui Hanno Pevkur selle hiljem välja ütles siis oli mitmeid solvujaid, et miks esimees Tallinna meeskonda ei kiida. Kiitis küll, aga ütles samas lauses välja ka kurva fakti, et ainuvõim jäi murdmata. Tuleb sedagi tunnistada, et pigem jäi see murdmata Sõõrumaa ja Savisaare kehva töö tulemusel.   Aga plaan oli ju hea. Sõõrumaa ja Mõis panid raha ning pidid saama eestlaste hääled. Savisaar ja Ivanova panid “nimed” ja pidid saama venelaste hääled. Tulemus – raha kulus ära, aga hääled jäid tulemata. Reformierakonna poolt vaadatuna ju hea plaan – teised riskisid oma raha ja nimedega, Reformierakond oleks võidu korral saanud kasu (murdnud KE ainuvõimu). Kaotuse korral ei saanud RE midagi, aga ei kaotanud ka midagi. Tervitan siinkohal kõiki häid nõuandjaid! Kohalike valimiste ajal ja järel tekkinud skandaal Taavi Rõivase ümber andis võimaluse tema tagasiastumise järel “rivistust ümber mängida”. Hanno Pevkur andis fraktsiooni esimehe portfelli üle Jürgen Ligile ning valiti Riigikogu aseesimeheks. Korraks tundus, et “klotsid hakkavad paika loksuma” ja ettevalmistused Riigikogu valimisteks võivad alata. Tegelikult muidugi kerisid pinged edasi. Nüüd tagasi kiskjate juurde. Ilmselt enamus on näinud või vähemalt kuulnud kultusseriaalist “Sajandi armastus”, mis on vändatud Türgi sultani ümber toimuvatest õukonnamängudest. Tol ajal oli asi lihtne – sultani üks poegadest sai sultani surma järel uueks sultaniks ning tol ajal kehtinud kombed (seadused) nõudsid teiste poegade (ehk kaotajate) kohest hukkamist. Tänapäeval käitutakse kaotajatega teistmoodi. Hanno Pevkur näiteks ütles 7-ndal jaanuaril, kohe peale enda esimeheks valimist, et tema toetab Kristen Michali kandidatuuri Tallinna linnapeaks. Pevkur jäi sellele otsusele lõpuni kindlaks. Kui palju tuli ettepanekuid erakonnakaaslastelt, poliitikutelt, toetajatelt, et mõistlikum oleks kandideerima kutsuda Kaja Kallas. Ta oleks mõjunud värskena, usutavana kogu selle keskerakondliku korruptsiooniskandaalide taustal ning kes seda tagantjärele saab öelda, mis tulemus oleks tulnud. Kehvem ilmselt kindlasti mitte. Aga Hannos ei olnud seda kiskjat, kes oleks läinud kaotajat murdma. Postimees avaldas 21-ndal novembril pika loo “olukorrast Reformierakonnas”, kust informeeritud lugeja luges välja mõningaid “ettevalmistatava plaani” elemente. Jätk tuli 7-ndal detsembril, mil ERR avaldas uudise järgmisel päeval ilmuvast pikast intervjuust erakonna auesimees Siim Kallasega. Uudisväärtus oli lausel, mille kohaselt “on osa erakonnast rahulolematu juhtgrupiga, ning seda parandaks järgmise aasta suvel juhatuse valimiste korraldamine.” Džinn oli pudelist välja lastud. Hanno Pevkur reageeris järgmisel päeval toimunud juhatuse koosolekul ettepanekuga, et mida oodata, teeme uued sisevalimised kohe 2018-nda aasta jaanuaris. Juhatuse liikmed olid vastandlikel seisukohtadel, ühest küljest peeti negatiivseks pikka eelvalimiste ootamise perioodi, teisalt aga ei tahetud ka kohe valimisi korraldada. Selgus saabus 13-nda detsembri hommikul, kui Hanno Pevkur teatas avalikult, et ta toetab järgmistel erakonna esimehe valimistel senist Reformierakonna aseesimeest Kaja Kallast. Pevkuri jaoks oli selge, et kuigi tal on kõik eeldused saada väljaspool Tallinnat asuvate erakonnakaaslaste hääled siis pealinna oravate toetust tal ei ole. Erakonna esimehe valimiste võitmiseks piisaks, aga Riigikogu 2019-ndal a toimuvate valimiste võitmiseks mitte. Selleks on vaja kogu erakond ühe mütsi alla saada. Pevkur nägi, et Kaja Kallase valimisega võib see šanss tekkida ning seades erakonna huvid kõrgemale iseenda huvidest, ta selle sammu astuski. Eks Kajal on nüüd palju asju teha, aga kõige olulisem on leida viis, kuidas ühendada pealinna poliitikute ja muu Eesti huvid.  2017. a lõpeb Reformierakonna jaoks teadmisega, et kohalikel valimistel saavutasime läbi aegade parima tulemuse ja et hoolimata riigis opositsioonis olemisest on meie ideed, rääkimata kriitikast kuuldavad ja inimesed toetavad meid. Reiting on kogu 2017.  aasta liikunud tõusujoones. Erakonna juhtimises aga osalevad esimehe Hanno Pevkuri kõrval senisest rohkem aseesimehed, nii Kaja Kallas, Jürgen Ligi kui Urmas Paet. On olnud sündmusterohke aasta, südamest tänu kõigile kaasteelistele! Head uut!