Arvo Sarapuu valetab
Tõnis Kõiv • December 19, 2006
Arvo Sarapuu valetab
Arvo Sarapuu on alatu valetaja, arvatavasti püüdes nii kõrvale pääseda sisulistes küsimustes vastuste andmisest, rahvale oma tegude selgitamisest.
Arvo Sarapuu on oma lühikeses loos (avaldatud Järva Teataja 15.dets 2006 numbris) jõudnud otseselt valetada lausa kolmel korral. Ei saa muidu, kui pean need valed ümber lükkama. Agressiivne ja jõuliselt esitatud suur vale viib sihile – nii arvas natsiriigi ideoloog. Eksivad need Sarapuu nõuandjad, kelle arvates valetamine päästab probleemidest. Hoopis hullemaks teeb.
Esimene vale - ähvarduskirjad peale kohalikke valimisi. Ei ole saatnud Sarapuule mingeid ähvarduskirju, ei enne ega peale valimisi. Seda on ju lihtne tõestada, sest süüdistajal peaks kirjad olemas olema. Näidaku need ette! Ta ei saa seda teha, sest kuna kirju ei ole, ei saa ka midagi näidata.
Arvo ja Kersti Sarapuu nautisid enne 2005 a valimisi olukorda, kus nad auväärsete ristivanemate rollis olles said meie kodus külas käies paljudel juhtudel head nõu. Ristivanemate hea käekäik on ju ka ristilapse vanemate huvides. Ei saa salata, et 2005 a oktoobrist olukord muutus. Kuna Reformierakond jäi Paides opositsiooni, ütlesingi Arvole väga otse – enam ma sulle nõu ei anna, sest nüüd me asume poliitilises mõttes teine teisel pool rindejoont. Nüüd pead ise hakkama saama.
Teine vale - hambaproteesihüvitise otsus Haigekassa nõukogus.
Esitasin käesoleva aasta septembris Haigekassa nõukogusse kirjalikult ettepanekud pensionäride hambaproteesihüvitise kahekordistamiseks ja hüvitise maksmisel vanusepiiri kaotamiseks. Nõukogu arutas minu ettepanekut nii oktoobris kui novembris. Nõudsin proteesihüvitise 4000 kroonile tõstmise ettepaneku hääletamist ning nõukogu enamus oli mu ettepanekuga päri, otsus oli sündinud. Haigekassa pressiesindaja teates, mis eelnevalt ka sotsiaalministeeriumis üle vaadatakse, oli mainitud ka hambaproteesihüvitise tõstmise ettepaneku tegija. Teate põhjal tehtud uudistes märgiti samuti ettepaneku tegija ära. Pool kuud hiljem aga ilmub välja täiesti kõrvaline isik Arvo Sarapuu ja püüab musta valgeks rääkida.
Soovitan tal erakonnakaaslasest sotsiaalministrilt nõu küsida enne kui valet pritsima hakata.
Kolmas vale - kaebekirjad politseile. Mina ei ole kirjutanud politseile ühtegi kirja ega esitanud avaldust. Ka seda on väga lihtne kontrollida, tuleb vaid politsei kirjade registrit vaadata või lihtsalt neilt küsida. Kõik sissetulnud kirjad on ju registreeritud.
Jagan paljude järvamaalaste arvamust, et hakkab juba villand saama neist probleemidest bussidega ja pidevatest skandaalidest. Tegeleksin minagi parema meelega hoopis muuga. Kui ma aga näen, kuidas paljude inimeste õigusi rikutakse, neid lausa petetakse, ei saa ma vaiki olla. Kõige suurem probleem ongi rahva petmises.
Kujutage ette olukorda, kus ostate näiteks kasutatud auto, mille ehitusaastaks on märgitud 2005. Paberite vormistamisel on teil hea meel, et saite hea hinnaga pea-aegu uue auto. Kui aga kodus autot üle vaadates selgub, et ehitusaasta on hoopis 1999, saate väga pahaseks. Pakuti uuemat autot, kui tegelikult saite hoopis vanema. Puhas pettus. Mida sel juhul ette võtate? Kas olete vakka ja tunnete rõõmu selle üle, kui hästi suudeti teid ära petta? Või tõstate kära ja nõuate siiski lubatut ehk siis 2005 a autot? Sarapuu on oma firmadega käitunud just eeltoodud näite kohaselt. Pakkunud keskmiselt 6,6 aastat vanu busse, võitnud hanke, kuid tegelikult liinile saatnud vanemad bussid.
Näidet laiendades – mida te võtaksite ette, kui automüüja püüab järgmise sammuna oma sõpra auto-ostja pere liikmeks sokutada? Eesmärk lihtne, et pere saadud vanema autoga siiski nõus oleks ega nõuaks uuemat autot. Kuigi seda ju algul otsesõnu lubati, pandi lepingussegi kirja.
Mina olen seda meelt, et tuleb nõuda lubatu täitmist. Minu aktiivsus on põhjustatud sellest, et bussireisijate eest seistes nõuda neile lubatu täitmist. Sellega seoses olen valmis ära kannatama kogu sopalaviini, mis inimeste huvide eest seismisega kaasneb. Lubadused on täitmiseks nii poliitikas kui ettevõtluses.
Tõnis Kõiv
Riigikogu liige
Postitatud 19. dets 2006
Arvo Sarapuu on oma lühikeses loos (avaldatud Järva Teataja 15.dets 2006 numbris) jõudnud otseselt valetada lausa kolmel korral. Ei saa muidu, kui pean need valed ümber lükkama. Agressiivne ja jõuliselt esitatud suur vale viib sihile – nii arvas natsiriigi ideoloog. Eksivad need Sarapuu nõuandjad, kelle arvates valetamine päästab probleemidest. Hoopis hullemaks teeb.
Esimene vale - ähvarduskirjad peale kohalikke valimisi. Ei ole saatnud Sarapuule mingeid ähvarduskirju, ei enne ega peale valimisi. Seda on ju lihtne tõestada, sest süüdistajal peaks kirjad olemas olema. Näidaku need ette! Ta ei saa seda teha, sest kuna kirju ei ole, ei saa ka midagi näidata.
Arvo ja Kersti Sarapuu nautisid enne 2005 a valimisi olukorda, kus nad auväärsete ristivanemate rollis olles said meie kodus külas käies paljudel juhtudel head nõu. Ristivanemate hea käekäik on ju ka ristilapse vanemate huvides. Ei saa salata, et 2005 a oktoobrist olukord muutus. Kuna Reformierakond jäi Paides opositsiooni, ütlesingi Arvole väga otse – enam ma sulle nõu ei anna, sest nüüd me asume poliitilises mõttes teine teisel pool rindejoont. Nüüd pead ise hakkama saama.
Teine vale - hambaproteesihüvitise otsus Haigekassa nõukogus.
Esitasin käesoleva aasta septembris Haigekassa nõukogusse kirjalikult ettepanekud pensionäride hambaproteesihüvitise kahekordistamiseks ja hüvitise maksmisel vanusepiiri kaotamiseks. Nõukogu arutas minu ettepanekut nii oktoobris kui novembris. Nõudsin proteesihüvitise 4000 kroonile tõstmise ettepaneku hääletamist ning nõukogu enamus oli mu ettepanekuga päri, otsus oli sündinud. Haigekassa pressiesindaja teates, mis eelnevalt ka sotsiaalministeeriumis üle vaadatakse, oli mainitud ka hambaproteesihüvitise tõstmise ettepaneku tegija. Teate põhjal tehtud uudistes märgiti samuti ettepaneku tegija ära. Pool kuud hiljem aga ilmub välja täiesti kõrvaline isik Arvo Sarapuu ja püüab musta valgeks rääkida.
Soovitan tal erakonnakaaslasest sotsiaalministrilt nõu küsida enne kui valet pritsima hakata.
Kolmas vale - kaebekirjad politseile. Mina ei ole kirjutanud politseile ühtegi kirja ega esitanud avaldust. Ka seda on väga lihtne kontrollida, tuleb vaid politsei kirjade registrit vaadata või lihtsalt neilt küsida. Kõik sissetulnud kirjad on ju registreeritud.
Jagan paljude järvamaalaste arvamust, et hakkab juba villand saama neist probleemidest bussidega ja pidevatest skandaalidest. Tegeleksin minagi parema meelega hoopis muuga. Kui ma aga näen, kuidas paljude inimeste õigusi rikutakse, neid lausa petetakse, ei saa ma vaiki olla. Kõige suurem probleem ongi rahva petmises.
Kujutage ette olukorda, kus ostate näiteks kasutatud auto, mille ehitusaastaks on märgitud 2005. Paberite vormistamisel on teil hea meel, et saite hea hinnaga pea-aegu uue auto. Kui aga kodus autot üle vaadates selgub, et ehitusaasta on hoopis 1999, saate väga pahaseks. Pakuti uuemat autot, kui tegelikult saite hoopis vanema. Puhas pettus. Mida sel juhul ette võtate? Kas olete vakka ja tunnete rõõmu selle üle, kui hästi suudeti teid ära petta? Või tõstate kära ja nõuate siiski lubatut ehk siis 2005 a autot? Sarapuu on oma firmadega käitunud just eeltoodud näite kohaselt. Pakkunud keskmiselt 6,6 aastat vanu busse, võitnud hanke, kuid tegelikult liinile saatnud vanemad bussid.
Näidet laiendades – mida te võtaksite ette, kui automüüja püüab järgmise sammuna oma sõpra auto-ostja pere liikmeks sokutada? Eesmärk lihtne, et pere saadud vanema autoga siiski nõus oleks ega nõuaks uuemat autot. Kuigi seda ju algul otsesõnu lubati, pandi lepingussegi kirja.
Mina olen seda meelt, et tuleb nõuda lubatu täitmist. Minu aktiivsus on põhjustatud sellest, et bussireisijate eest seistes nõuda neile lubatu täitmist. Sellega seoses olen valmis ära kannatama kogu sopalaviini, mis inimeste huvide eest seismisega kaasneb. Lubadused on täitmiseks nii poliitikas kui ettevõtluses.
Tõnis Kõiv
Riigikogu liige
Postitatud 19. dets 2006