Alljärgnevalt püüan fotode ja lühikeste remarkidega emotsiooni edasi anda.

 

Toompea avaürituse avas kõnega spiiker Ene Ergma ning loomulikult sai sõna ka Balti keti ajal poliitiliselt aktiivne olnud Edgar Savisaar.

 

Pildile jäi veel Heinz Valk, kelle hüüatus: „Ükskord me võidame niikuinii…“ on pärit just Balti keti toimumise ajajärgust.

 

Toompealt liikusid kolme riigi saadikud bussiga Raplasse ja sealt edasi Türi külje alla Säreveresse. Meid saatsid mootorratturid, kes tähistasid samuti sõiduga mööda Balti keti trassi  aastapäeva. Enamus juhtudel mootorratturid ainult kaunistasid üritust, aga näiteks Säreveres pidi Türi vallavolikogu esimees oma kõne peatama, et mootorratturid mööduksid. Midagi lihtsalt ei olnud kuulda mürina tõttu. Igas kohas, kus kinni pidasime, laulsime kindlasti laulu „Ärgake Baltimaad“ kolmes keeles, läti, leedu ja eesti keeles.

Säreveres võtsid täiesti spontaanselt nii parlamendisaadikud kui ka pealtvaatajad laulu ajal käest kinni ja moodustasid väikese inimketi. Väga tore hetk oli.

 

Säreverest siirdusime Viljandisse, lossimägedesse. Linna poolt korraldatud Balti keti meenutuskontsert juba käis ning meie delegatsioon pidi paar minutit oma aega ootama. Linnapea Kalle Jents meenutas, kuidas ta aktiivselt osales Balti keti organiseerimisel.

Balti Assamblee nimel jagati medaleid ja tänukirju, süüdati kohalik tõrvik.

Publiku hulgas oli teiste seas ka meie kultuuriminister Laine Jänes.

 

Lätis oli esimene peatus väike Ruijena linnake. Tseremoonia raskuskese oli nüüd eestlastelt üle läinud lätlastele, Trivimi Velliste ei pidanud kõnet, mina ei lehvitanud Balti assamblee lipuga.

 

Seejärel Cesisesse. Vabadussõja ajal toimunud Võnnu lahingu võidusamba ees toimus pidulik tseremoonia ja eripäraks, et eriti aktiivselt ringi sebinud linnapea algatusel tegime samba jalamil ühise pildi.

 

Riia linna sisenedes ootas meid ühel ristmikul politseiauto, et sireenide huilates meid enam-vähem õigeks ajaks kesklinna aidata. Jõudsimegi mõneminutilise hilinemisega kohale.

Sõjaväeorkester mängis kolme riigi hümne ning Läti parlamendi spiiker pidas kõnet. Rahvast oli vähevõitu, aga samas oli päris palju näha erinevas vormis korrakaitsjaid. Lätlased pelgavad, et igast rahvaüritusest võivad rahutused ja laamendamised välja kasvada. Kõik läks aga rahulikult ja ilusasti.

 

Riiast sõitsime Bauska linna, kus oli selle päeva viimane tseremoonia. Läkski juba hämaraks, nagu fotodeltki näha.

Süüdati ilus lõke ning loomulikult anti tänukirju ning sai laulda ärkamise laulu.

Ööbisime samuti Bauskas, et hommikul jätkata sõitu Vilniuse suunas.  

Pühapäeva hommikul oodati meid Pasvalyses, kus peeti järjekordselt ilus tseremoonia. Lätlaste poolt leedukatele üleantud tõrvikutulest süüdati tuli ja loomulikult lauldi üheskoos nn Balti hümni „Ärgake Baltimaad“

 

Järgmine peatus Ukmerge, rahvatantsijad tegid tuleloitsu.

 

Vilniuses suundusime Seimi, kus toimus pidulik tseremoonia.

Auvahtkonnad olid üles rivistatud, hümnide saates tõusid vardasse Leedu, Eesti ja Läti lipud. Võimsalt kõlas ühislaul.

Kohale olid saabunud ka kolme riigi peaministrid, kes kõik ka kõnelesid. Eriliseks tegi Andrus Ansipi kõne see, et tema kõneles leedu keeles.

Järgnes pidulik Seimi istung. Kohal oli ka Leedu president, taamal istus Leedu peaminister ja istungit juhatas spiiker. Kolm riigi tähtsat tegelast ühe pildi peal. Kõne pidas ka Riigikogu esimees Ene Ergma.

Vilniuses toimunud tseremoonia oli väga soliidne ja esinduslik. Balti keti või nagu leedukatele ja lätlastele rohkem meeldis nimetada Balti tee 20 aastapäev sai väärikalt tähistatud.

 

Säreveres tegime ühispildi õe ja emaga, kellega me kolmekesi 1989 aastal Türil, Lokuta mäel Balti ketis seisime. Tollest ajastki mäletan, et oli ülev hetk, eriti just vabaduse skandeerimine. Nüüd aga kogu Balti ketti trassi läbi sõites ja tseremooniates osaledes oli palju ülevaid hetki ning tekkis ka sügavam arusaamine 20 aastat tagasi toimunust.