Autori toniskoiv postitused

Haigekassa on erand

Haigekassa on erand

Augustis toimunud Haigekassa (edaspidi HK) nõukogu lõpetas spekulatsioonid HK maakondlike büroode teemal. Juhatuse tegevus kiideti põhimõtteliselt heaks ning mingit muudatuste tagasikeeramist isegi ei arutatud. 

Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov informeeris nõukogu klienditeeninduses toimunud arengutest. Erinevate ametkondade vahel toimub infovahetus elektrooniliselt, inimesel endal ei ole vaja enam paber näpus ühest asutusest teise käia. Asja-ajamine on üha rohkem muudetud inimese jaoks mugavaks. Näiteks vastsündinud lapsele ravikindlustuskaitse saamiseks ei ole lapsevanemal vaja HK poole pöörduda. Kui lapsele on ametlikult nimi pandud ehk sünnitunnistus väljastatud, liiguvad andmed juba ilma vanema kaasaabita HK-sse ning ravikindlustus tekib automaatselt. Taolisi näiteid on veel ja veel. Erinevaid HK esitatavaid avalduse vorme oli varasemalt üle kahekümne, nüüd on alles jäänud 10. Üha enam kolib ka tööandjate ja HK suhtlemine internetti, töötab üle-eestiline HK infotelefon 16363. Nii jõutugi seisu, kus teenindusbüroo ametnike töökoormus vähenes oluliselt. HK juhatus valis koostöö Eesti Postiga, mis lubas sisuliselt teenuse viia inimesele veelgi lähemale – elukohajärgsesse postkontorisse. Seniste maakondlike teenindusbüroode asemel saab HK avaldusi esitada kokku 250 postkontoris üle Eesti. Nii jääb ära vajadus maakonnakeskusesse sõiduks, saab kodu lähedal asjad korda ajada.

Palju on juttu olnud nõustamise vajadusest, millega väidetavalt postkontorid hakkama ei saa. Kõigepealt tuleb öelda, et tervisealast nõustamist vajav inimene peaks pöörduma siiski oma perearsti poole. Tervisemuret saab lahendada ainult arst. Kui aga inimene vajab nõustamist HK-le avalduse esitamise osas, saab ta postkontori väljaõppinud teenindajalt kindlasti abi. Ega sinna avaldusele midagi keerulist kirjutada pole vajagi –  oma nimi, elukoht, kontakttelefon ja pangakonto number. Haigekassa ülesanne ei ole inimesi ravida, ta peab maksma arstile haigete ravimise eest.

On väidetud, et hädavajalik on HK teenuse osutamine ka maavalitsustes. Võib-olla tõesti on 250 postkontorit liiga vähe, lisame juurde maavalitsused ja siis saab paras arv?! Aga kui maavalitsustes ei ole ametnikud väga koormatud ning nad saavad inimesi HK küsimustes teenindada, siis miks mitte. Haigekassa nõukogu andis juhatusele loa maavalitsustega läbirääkimisteks, kusjuures aluseks tuleb võtta Eesti Postiga sõlmitud lepingu tingimused. Maavalitsuste poolt teenuse osutamine ei tohi minna kallimaks, kui on postkontorites. Inimeste ravimiseks mõeldud raha kantimine maavalitsuste ametnike kuludeks ei ole mõeldav.

Haigekassa hoiab klienditeeninduse ümberkorraldamisega aastas kokku üle kolme miljoni krooni. Mida selle raha eest siis saab? Näiteks 25 203 inimest saavad täiendavalt eriarsti juurde või saab teha 15816 mammograafiat (rinnavähi uuring) või 7243 hooldusravi päeva. Üks on selge, kui ametnikke jääb vähemaks, on raha rohkem inimeste raviks.

Järvamaa on sellises seisus, et kui tavaliselt mõni riigiasutus end koomale tõmbab, siis tavaliselt kaugeneb teenus inimesest. Paide asemel tuleb asja hakata ajama Tallinnas, Tartus, Pärnus või Jõhvis. Haigekassa on maakondliku klienditeeninduse ümberkorraldamisega selge erand. Teenus ei läinud Paidest mitte kaugemale, vaid hoopis inimesele lähemale, elukohajärgsesse postkontorisse. Seega ei saa antud juhul rääkida riigi kaugenemisest, elukvaliteedi langusest, ääremaastumisest ja kõigest muust taolisest. Seda vähest suhtlemist Haigekassaga, mida ikka veel inimene ise tegema peab, saab teha lihtsamalt ja mugavamalt.

Tõnis Kõiv
Haigekassa nõukogu liige

Postitatud 05.september 2006

 

Hüvasti Rahvaliit!

Hüvasti Rahvaliit!

Ilmselt jõuti Rahvaliidu juhtkonnas juba mõni aeg tagasi arusaamisele, et linna ja maa telg kaotab Eesti poliitikas lähiajal oma aktuaalsuse ning lahustub majanduslikus jõukamate – vaesemate vastuolus. Nähti ette, et sellele aitavad kaasa nii demograafilised protsessid (mh linnastumine) kui ka näiteks Euroopa Liidu poolt jagatavad põllumajandusest võõrutamise toetused, mida Rahvaliit ise usinasti laiali pillutada aitab. Rahvaliidu poliitilisest kustumisest, juhtkonna väsimisest ja soovist kellegagi ühineda, andsid märku juba kohalikud valimised, kui poeti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna hõlma alla.

Nädala eest, meie silme all neelaski Keskerakond Rahvaliidu alla. Vormiliselt tähistab nende leping küll vaid valimisliidu sündi, kuid selle sisu räägib palju enamast.

Reiljan hakkas Keskerakonna keskkonnaministri kandidaadiks

Esiteks, ühe tugeva partei tunnuseks on võime välja panna oma peaministrikandidaat ning ambitsioon peaministri koha pärast ka tõsiselt võidelda. Rahvaliidu juhtkond on äsja sõlmitud abieluga seadnud tublid Rahvaliidu lihtliikmed selles osas väga kahemõttelisse olukorda. Need rahvaliitlased, kes tahaksidki anda hääle Rüütli presidendiks valimise toetuseks, toetaksid sellega ühtlasi ka Savisaare saamist peaministriks. Sest selline on esimehe sõlmitud lepe. Seda, et Rahvaliit koguks Keskerakonnast rohkem hääli ei usu ju mitte keegi.

Kui Rahvaliit toetab peaministrikandidaadina juba enne valimisi teise erakonna ja mitte oma erakonna esimeest, siis on ta esimese järgu erakonnana sisuliselt lakanud olemast. Villu Reiljanist on saanud lihtsalt Keskerakonna keskkonnaministri kandidaat.

Teiseks, kui leping ei sisaldaks endas ühinemise kava, ei oleks seda ka sündinud. Selline leping ilma kavandatava tegeliku ühinemiseta oleks Keskerakonnale lihtsalt kahjulik. Milleks tõugata end ära kõigist teistest ja põimida end nii tugevasti ühte erakonnaga, kellega kahe peale märtsis mingil juhul 51 kohta Riigikogus saada ei õnnestu? See tähendab ju endale pommi jala külge sidumist. Kahekesi valitsust teha ei saa ja teistega üksi läbi rääkida ka ei saa. Kui Keskerakonnal ja mõnel teisel erakonnal on märtsis kahe peale valitsuse tegemiseks hääled koos, kellele seda Rahvaliitu siis veel vaja läheb? Keskerakonna partnerile kindlasti mitte. See teeks ju sama välja kui kohtamine, kuhu ema on kaasa võetud. Kui erakonnad ei ühineks, vaid jääksid eraldi, oleks samasugune pomm märtsis jala küljes ka Rahvaliidul. Mõned partnerid võivad olla valmis valitsusse kaasama Rahvaliidu, aga mitte Keskerakonna.

On ka arvamusi, mille kohaselt on nii Keskerakonna kui ka Rahvaliidu jaoks lepe tegelikult vaid propagandatrikk oma valimisteemade ülesupitamiseks ning et tegelikult soovitakse sellest esimesel võimalusel vabaneda. Et ainult selleks olevatki Arnold Rüütel garandiks võetud, et kui ta presidendivalimistel läbi kukub, on ka erakonnad leppest priid.

Keskerakond vormistab Rahvaliidu allaneelamise pärast valimisi

 Minu arvates ei ole need arvamused üldse usutavad. Puudub igasugune loogika. Ega siis Savisaar taha omale enne valimisi külge luuseripitserit. Samuti oleks täiesti mõttetu suure pauguga lisaks teistele erakondadele reeta veel ka Rahvaliit. Nii ei jää ju üldse lootust peale märtsivalimisi valitsuskoostööks kellegagi lepet sõlmida. Praktiliselt viiks Savisaar oma erakonna sellega täielikku isolatsiooni ja kuigi ei oleks see tal esimene kord oma erakonnale Sussaaniniks olla, pole see siiski usutav.

Ma usun hoopis, et Savisaar võtab seda lepingut väga tõsiselt. Ja sel lepingul on selge mõte sees üksnes siis, kui pärast valimisi saab tegu olema ka vormiliselt ühe erakonnaga. Siis on kõik loogiline – selle erakonna presidendikandidaat on Rüütel, peaministrikandidaat Savisaar ja keskkonnaministri kandidaat Reiljan ning ka läbirääkimiste laua taga istub teiste vastas üks erakond.

Millal liitumine ametlikult vormistatakse, on tehniline küsimus. Rahvaliidu liikmetel aga on põhjust juba täna mõtlema hakata, kas nad tahavad kuuluda Keskerakonda või on paremaid viise oma poliitilise tegevuse jätkamiseks või lihtsalt hea enesetunde saavutamiseks.

 

Tõnis Kõiv

Reformierakond

 

 PS! Loe ka lugu Keskerakonna ja Rahvaliidu ühinemisest, klikates http://www.toniskoiv.ee/veb/?id=41

Postitatud 20.augustil 2006 

Avaldatud: Hiiu Leht,  29.august 2006; Põhjarannik, 30.august 2006; Severnoje Poberezje, 30.august 2006; Valgamaalane, 16.sept 2006

 

Muud huvitavat

Suvila peab olema lihtne

Riigikogu liige Tõnis Kõiv kiidab oma Joodi suvila lihtsust ega igatse suvemaja Lõuna–Eesti kuppelmaastikule või mere äärde.

Joodi suvila omanikuks said Tõnis ja Marge Kõiv kevadel ja peavad nüüd plaani järgmisel aastal päevinäinud väikese suvemaja asemel uue ehitada. «Me enam–vähem juba teame ka, milline peab uus suvila välja nägema,» ütleb Marge.
Suvila märksõna peab Tõnise meelest olema lihtsus, et oleks neil kahel ja nelja–aastasel pojal Tõnisel hea mugav elada.

* Suvila annab vabaduse
Tõnis tunnistab, et kui kuulis Joodil müügis olevat suvilast, ei mõelnud ta pikalt. «Oleme õnnega koos, et jaole saime, sest ega siin suurt valikut ole,» sõnab ta.
Marge sõnab, et Joodile suvila ost tegi ta õnnelikuks, sest Paidega on seotud palju emotsioone. «Tutvusin siin oma mehega ja sünnitasin poja, see koht jääb mulle alatiseks eriliseks,» põhjendab ta.
Kõivude kolmeliikmelisest perest kibeleb Joodile kõige rohkem see Tõnis, kes riigikogu asemel alles lasteaias käib.
Väike Tõnis ehk Tõnnu fännab Joodit, sest vanemad lubavad talle suvilas Tallinna majast või Paide korterist suuremat vabadust. «No eks ta võigi siin suuresti teha kõike, mis pähe tuleb,» ütleb ema Marge.
Tõnnul on suvilas mitu onni, millest üks asub õunapuu otsas, kuhu pääseb redeliga.
Möödunud nädalal tegi Tõnnu suvilas suure avastuse, kui leidis pigitünni, millega oli lõpuks kaetud nii jalgratas kui ka selle omanik.
Tõnnu lemmikpaik on suitsuahi, kus ta valmistab kõikvõimalikke «toite», mida ema ja isa maitsma peavad.
Marge ja Tõnis tunnistavad, et on suvilas pojast õppust võtnud, ei kurna ennast tööga, vaid puhkavad ja teevad, mida hing ihkab.
Mõlemad pole enda meelest suuremad aiapidajad, nii et mõni korralik aednik võib nende juures ehmatusest infarkti saada. «Öeldakse, et ilu on vaataja silmades, aga meile siin meeldib, kuigi pole midagi teab mis peent ega uhket,» ütleb Marge.
Tõnis teatab seepeale, et pole kuu aega muru niitnud, kuid mitte laiskusest, vaid põua tõttu. «Kui muru on põuast nõrk, tuleb seda niita võimalikult harva ja muruniitjal ei tohi kogumiskotti olla,» jagab ta tarkust.
Heki pügamise kohta ütleb Tõnis, et seda tuleb teha kord või kaks aastas olenevalt peremehe usinusest. «Mina kuulun laisemate hulka ja kevadel hekki ei püganud, nüüd sügisel tuleb töö ette võtta,» lausub ta.

* Esimesed kurgid ja tomatid annavad saaki
Kuigi Tõnis on suure osa elust korteris elanud, pole talle suvilatööd siiski võõrad, sest ta on maalt pärit. «Kui tarvis, saan ikka vikatiga niidetud, kuid ausalt öelda ei mäletagi hästi, millal vikatit viimati käes hoidsin,» ütleb ta.
Kui Tõnisel suvekoduga uusi töid palju ei kaasne, siis Marge on seal elus esimest korda tomatid ja kurgid maha pannud. «Kunagi oli meil Virakasaares suvila ja kasvuhoone, kuid siis pani ämm taimed maha,» sõnas ta.
Nüüd on kasvuhoone Marge territoorium, kevadel istutas ta sinna tomateid ja kurke. «Jätsin pool kasvuhoonest tühjaks, kuid järgmisel aastal seda viga enam ei tee,» sõnas ta.
Oma kasvuhoones kasvanud tomat ja kurk on Marge meelest hoopis teise maitsega kui poest ostetu. Sama kinnitavad ka mõlemad Tõnised. «Kõik, mis siin kasvab, on väetistest ja mürkidest puhas, aga poes ei tea kunagi, mida ostad,» märgib Marge.
Marge tunnistab veel, et on potipõllumajandusest sedavõrd haaratud, et on pealinnas kõik sõbrannadki selle jutuga ära tüüdanud. «Ei teagi, kas see on vanusest, kuid mulle kohe meeldib siin ja ma ei kipu kusagile välismaale puhakama,» lausub ta.
Lisaks tomatitele ja kurkidele on Kõivude aias viis õunapuud, musti ja punaseid sõstraid, vaarikaid ja maasikaid. «Järgmisel aastal peab kindlasti hernest maha panema,» märgib Tõnis. Marge lisab, et maitsetaimi ka.
Nädalavahetusel seisab Kõivudel ees marjakorjamine ning mahla– ja moositegu.
Suvila plussiks peavadki Kõivud seda, et aias jalutades saab üht ja teist põske pistes kõhu täis ja toiduvalmistamise vaev jääb ära.
Peamiselt tulevad toidud Kõivudel suvilas grillilt, enamasti on see kanaliha.
Marge kinnitab, et korra on suvilas ka suppi keetnud. «Toiduvaaritamisega ei taha ma siin tegeleda, ega keegi selle palavusega praadi igatsegi,» sõnab ta.
Kui suvilasse tulevad ootamatult külalised, on Kõivude päästerõngas ligiduses asuv Maksimarket, mille abil kiiresti lauda katta.

* Tehisjärvest piisab täiesti
Kõivudel on Tallinnas maja ja Paides korter, kuid mere äärde suvilat nad ei igatse, vaid on rahul Joodiga. «Me pole kumbki mere ääres kasvanud ega oska vist seetõttu merest puudust tunda,» põhjendab Tõnis.
Margele jätkub igati, et Paides on tehisjärv, kuhu kolmekesi ratastega vändata. «See on väikesele Tõnisele just paras maa, mis väga ära ei väsita,» sõnab ta. «Tagasiteel teeme väikese peatuse Kalevite Kodus või Sipelgapesas.»
Marge tunnistab, et Tallinnas ta jalgrattaga sõita ei julge, sest liikluskultuur ei kannata kriitikat, kuid Paides kibeleb sadulasse küll.
Pärast Paide linnapea ametit ja enne riigikokku pääsemist töötas Tõnis Tallinnas kinnisvaraäris ja kinnitab spetsialistina, et Joodi suvilate väärtus tõuseb veel. «Usun, et juba viie aasta pärast on siit kuni piimakombinaadini kõik maju täis,» sõnas ta.

Intervjueeris Järva Teataja ajakirjanik Tiit Reinberg, avaldatud Järva Teatajas http://www.jt.ee/210806/esileht/20003681.php

Postitatud 21.augustil 2006

Paide vajab arenguks elamuehitust

Paide vajab arenguks elamuehitust

Hiljuti avaldatud uudise kohaselt tabab Eestit aastal 2012 tööjõupuudus. Tegelikult on juba tänagi suhteliselt keeruline leida inimesi, kes töö ära teeks.
Paidesse ja lähiümbrusse on tootmist kolimas või seda ehitamas mitmed ettevõtted – Brandner, Tallinna Piimatööstus, Sakret jne. Kõik need ettevõtted vajavad ka uusi töökäsi. Kust tuleb lisatööjõud Paidesse, kui vaba ressurssi ehk siis töötuid oli eelmisel kuul tervel Järvamaal ainult 446 inimest alles jäänud. Neist Paide linnast 137. Kahjuks ei ole osa neist inimestest ühel või teisel põhjusel huvitatudki tööle minekust, seega – vaba tööjõud praktiliselt puudub.
Lahenduseks saab siin olla vaid Paide ja Järvamaa tervikuna atraktiivsemaks muutmine ja valmisolek uute elanike tulekuks mujalt Eestist. Napib aga kohti, kuhu elama tulla. Korteri veel leiab, aga maja jaoks krunti või maja ennast mitte. Kinnisvaraturg areneb, hinnad on kõvasti tõusnud ning juba tasub Paidesse maja ehitada. Läbi on see aeg, kus visati nalja – nii kui Paides majaseina kivi asetad, kohe kivi hinnast pool läinud. Nüüd enam nii ei ole. Juba on esimesed äriprojektid lõpule jõudmas, kus Paides ehitatakse maja ja see siis kasumiga maha müüakse. Tuleb nõustuda Hannes Looperega, kes kirjutab 26.juulil Postimehe kinnisvaralisas, et Paides uute eramute ja eramukruntide turg praktiliselt puudub, sest pole pakkumist.

Maa on jätkuvalt riigi oma

Tõsi ta on. 2002 aastal kehtestatud linna üldplaneering näeb ette uued elurajoonid Pärna tänavaga külgnevale alale ning Joodi ja piimakombinaadi vahelisele alale (67 kvartal). Pärna tänaval on detailplaneering olemas ning alates 2006 aasta maist saab Paide linn riigilt maad taotleda. Kui omavalitsus on aktiivne, võib juba käesoleva aasta lõpus maa linna oma olla ning siis on vaja kokku leppida kinnisvara-arenduse kontseptsioon  – kes ehitab kommunikatsioonid, kas seatakse arhitektuursed või ka näiteks ajalised piirid elamute ehitamiseks, kuidas ja millal müüakse soovijatele maa või seatakse hoopis hoonestusõigus jne. Küsimusi on küll palju, kuid neile kõigile on vastused olemas, vaja vaid kokku leppida ja inimestele reeglitest teada anda.
Joodi uuel elurajoonil aga terviklik detailplaneering puudub. Juunikuu linnavolikogus ei leidnud toetust Reformierakonna fraktsiooni esitatud eelnõu Joodi elurajooni detailplaneeringu algatamise kohta. Linnavalitsus esitas vastuväiteks, et ei saa planeerida, kuna Maanteeamet projekteerib uut ristmiku Maksimarketi juurde ja et ristmiku projekt vaja enne ära oodata. Ei ole vaja oodata, koos tuleb teha. Kui nüüd küsitakse ristmikku projekteerides Paide linnalt arvamust erinevate peale-ja mahasõitude variantide kohta, siis millele tuginedes linnavõim arvamuse annab? Arvestada tuleb Joodi elurajooni tulevase tänavavõrguga, laste kooliteega, ühistranspordi vajadustega jne. Kõik need küsimused saavad lahenduse planeerimise käigus, oma sõna saab sekka öelda ka rahvas, sest planeerimine on avalik protsess.  Nüüd on otsustamine ja valikute tegemine jäetud maanteeameti projekteerija teha, aga tema ei ole ju valitud ja seatud paidelaste poolt linna huvide eest seisma. Kui maanteeameti plaanid ja Paide linna plaanid omavahel kokku ei sobi, saame jälle tagantjärele kiruda. Aga mis kasu sest enam on?

Joodi elurajoonil on eeliseid

Miks on Joodi piirkond sedavõrd tähtis? Mitte sellepärast, et mul endal seal maatükk on, kus täna suvila peal, aga kuhu ka maja ehitada saab. Hoopis sellepärast, et Paide linna edasiseks arenguks on vaja elamuehitust ning nii kinnisvaraturg, tööjõuturg kui riigi maapoliitika soodustavad arengut. Linnas olemasolevate kommunikatsioonide läheduses tuleb elamuehitus ka kõigile osapooltele odavam. Teadaolevalt plaanitakse Viraksaarde 50-e, Reopallu 20-e ja Kriileväljale 15-ne krundiga uusi elurajoone. Paidel on nende arenduste ees selge eelis, mida tuleks kasutada. Miks peab Paide linna elanik lähiümbruse valda oma perele maja ehitama, kui linnaski on ruumi küll. Erinevad on Paide linna ja Väätsa ning Paide valla võimalused vee-ja kanalisatsiooni trasse vedada, tänavavalgustust ehitada, teid-tänavaid rajada jne. Linnal on rohkem võimalusi ja ka eeldusi. Nii näiteks koostati ulatuslik vee-ja kanalisatsiooni trasside rajamise projekt, mille sees muuhulgas ka Joodile vee-ja kanalisatsiooni trassid jõuavad, just Paide linna eestvedamisel. Põhiosas Euroopa Liidu poolt rahastatava kavandi kohaselt toimub sel aastal projekteerimine ning järgmisel aastal hakatakse ehitama. Joodil on juba täna osaliselt olemas tänavavalgustuse võrk,  ka elektriga on lood korrastumas, lepingud sõlmitakse otse kinnistuomanikega. Kinnisvaraarenduseks vajalikud kommunikatsioonid on pea kõik olemas,  kesklinn on kogu oma teenustega lähedal, Maksimarket lausa kiviga visata.
Omavalitsus saab oskusliku käitumisega kõiki neid eelised veelgi võimendada, koostades hea ja läbimõeldud planeeringu.
Loodan, et linnavõim mõtleb veelkord järele Joodi uue elurajooni detailplaneeringu vajalikkuse üle. Võib ju teha nii, nagu Toompeal mõnikord juhtub – opositsiooni hea eelnõu lastakse põhja, kuid seejärel tehakse sarnane asi oma nimel siiski ära. Inimeste jaoks ei olegi vahet, peamine, et saaks tehtud.

Tõnis Kõiv
Paide linnapea 1996-2004

 

 

Postitatud 27.juulil 2006

 

Avaldatud: Järva Teataja, 03.august 2006

Liiklusest ja liiklemisest

Kes järele on jäänud, mõelgem!

Kolleeg riigikogust Robert Lepikson läks õhtul magama ja hommikul enam ei tõusnud. Süda ütles üles. Ärimees Margus Säde juhitud auto põrkus Koerus asuvast tehasest tulles kokku veoautoga ning juht hukkus. Margusega võistlesime koos Järva Juhtide Jõukatsumisel ning tegime muudki koostööd. Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov sõitis teel tööle autoga kraavi ja hukkus. Matiga kohtusin regulaarselt Eesti Haigekassa nõukogu istungitel, sest mõlemad oleme nõukogu liikmed. Õigemini, Mati Jostov oli, teda enam ei ole.

Mõeldes kõige selle peale, olen ma enda jaoks teinud mõned järeldused ning jagan neid ka lugejatega:

1. autoga sõites kinnita alati turvavöö! Minul isiklikult on tekkinud harjumus turvavöö kinnitamisel, liigutus on automaatne. Kõrvalistmel või taga istudes aga on mõnikord ka kinnitamata jäänud. Tänase (25.juuli) peale mõeldes saab ainult ühte öelda – turvavöö peab alati kinnitatud olema.

2.  kui jääd kohtumisele hiljaks, ära lisa gaasi vaid helista ja teata hilinemisest! Loomulikult on veelgi parem hakata lihtsalt varem sõitma, kuid ka teel võib ette tulla ootamatusi. Helistada ette ja teatada hilinemisest on alati väiksem "õnnetus" kui oht sattuda avariisse või üldse mitte kohale jõuda. Tegelikult ei ole ju meil sugugi nii kiire! Pidev kiirustamine tuleneb meie mõtlemisest ja seda me saame ju ise muuta!

3.kasuta turvavarustust!  Juba auto soetamisel pööra rohkem tähelepanu turvavarustusele (õhkpadjad, mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontroll jmt) ja kasuta neid. Telefoniga helistamisel kasuta käed-vabad süsteemi ning pea meeles, märkmikusse sõidu ajal kirjete tegemine ei ole ohutu.

Laste turvalisus autos

Laps peab alati olema olenevalt vanusest kas turvatoolis või -istmel ja loomulikult turvavööga kinnitatud.

Mul ei lähe meelest kuu aega tagasi nähtud pilt Tallinn-Tartu maanteel. Olime perega teel Tallinna suunas ning jõudnud juba Jüri lähedale eraldusribaga teelõigule. Kiirus oli kuskil saja ümber. Kuna sel lõigul on lubatud rohkem, sõitis meist pidevalt autosid mööda. Tähelepanu äratas üks väike kaubik, mis samuti meist möödus. Autos istusid eesistmetel kaks täiskasvanut ja lisaks oli autos üks ca 3-aastane laps. Täiskasvanud olid kenasti turvavöödega kinnitatud, õlgade juurest olid turvavööd hästi näha. Aga laps seisis kahe istme vahel lihtsalt püsti!!! Ehk siis oli täielikult turvamata. Ta ei saanudki olla sellises kohas seistes kinnitatud mingigi turvavöö või muud ohutust tagava vahendiga. Kas autos olnud täiskasvanud mõtlesid, mis juhtub lapsega äkkpidurduse korral? Või veel hullem – kokkupõrke korral? Vaevalt, et mõtlesid. Kui oleksid mõelnud, oleks laps olnud tagaistmel turvatoolis, rihm peal.

Millegipärast arvavad mõned lapsevanemad, et sõitvas autos lapse süles hoidmine on piisav lapse kaitsmiseks. Laps ei kaalu ju palju, teda ma jõuan ju avarii korral kaitsta – on selgitus varnast võtta. Kui pakkuda neile vanematele võimalust hoida süles ja "kaitsta" 100 või 150 kilost eset, siis on vastus kohe olemas – ei jõua, ei ole mõeldav. Aga teatud kiirustel kokku põrgates esemete kaal füüsikaseaduste järgi lausa kümnekordistub. Nii saab hetkega lapse 10-st kilost sada. Lapse koht sõitvas autos on turvatool või -iste ja alati turvavööga kinnitatud.

Luba endale 80 km/h sõitmist

Paljud ostavad üha suuremaid ja võimsamaid autosid, et siis maanteel kehvematele ära teha ehk suuri kiirusi arendada. Võimsa ja kalli autoga kaasneb justkui garantii, et seal sees istudes olen kaitstud, minuga ei juhtu midagi. Võin kiirustada ja kihutada. Ühiskonnas on valitsev suhtumine, et mida suurem ja vägevam auto on, seda kiiremini pead sellega sõitma. See näitab justkui su edukust.
Kas tegelikult ei ole mitte vastupidi?!  Edukas saab ikka see inimene olla, kel on aega mõelda enese peale, oma lähedaste peale. Kel on soovi elada ja tegutseda rohkem kui lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseni. Kes saab omale lubada ohutut sõitu.

Hästi läheb sellel sõidukijuhil, kes saab endale lubada maanteel 80-90 km/h tunnikiirusega sõitmist. Mis kõige tähtsam – juhi enesetunne, et mina saan endale lubada sellisel kiirusel sõitmist, sest ma ei pea rabelema nahast välja riski piiril kihutades, mul on aega, mulle meeldib nii rohkem. Ma vaatan autoaknast kahetsusega neid, kes must mööda kihutavad. Tihtipeale lubaks minu auto ja minu autojuhivõimed neist kõigist mööda sõita, aga milleks? Mul ei ole vaja maanteel endale ja teistele pidevalt tõestada, kui hea auto mul on ja kui hästi ma sõita oskan. Mul on tähtis jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda ja ma jõuan sinna.

Loodan, et inimesed loevad ja mõtlevad oma harjumuste ja käitumise peale ning võib-olla leiavad põhjust midagi muuta. Suurema turvalisuse ja parema elu suunas. 

 

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 26.juulil 2006

 

Avaldatud muudetud kujul: Pärnu Postimees, 28.juuli 2006; Põhjarannik, 29.juuli 2006; Meie Maa, 29.juuli 2006; Hiiu Leht, 1.august 2006; Nädaline, 1.august 2006; Valgamaalane 1.august 2006; Võrumaa Teataja 3.august 2006, Sakala 4.august 2006; Severnoje Poberezje, 29.juuli 2006;  Vooremaa, 29.juuli 2006; Koit, 1.august 2006; Vali Uudised, 2.august 2006; Harjumaa, 4.august 2006

Kes järele on jäänud, mõelgem!

Kes järele on jäänud, mõelgem!

Kolleeg riigikogust Robert Lepikson läks õhtul magama ja hommikul enam ei tõusnud. Süda ütles üles. Ärimees Margus Säde juhitud auto põrkus Koerus asuvast tehasest tulles kokku veoautoga ning juht hukkus. Margusega võistlesime koos Järva Juhtide Jõukatsumisel ning tegime muudki koostööd. Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov sõitis teel tööle autoga kraavi ja hukkus. Matiga kohtusin regulaarselt Eesti Haigekassa nõukogu istungitel, sest mõlemad oleme nõukogu liikmed. Õigemini, Mati Jostov oli, teda enam ei ole.

Mõeldes kõige selle peale, olen ma enda jaoks teinud mõned järeldused ning jagan neid ka lugejatega:

1. autoga sõites kinnita alati turvavöö! Minul isiklikult on tekkinud harjumus turvavöö kinnitamisel, liigutus on automaatne. Kõrvalistmel või taga istudes aga on mõnikord ka kinnitamata jäänud. Tänase (25.juuli) peale mõeldes saab ainult ühte öelda – turvavöö peab alati kinnitatud olema.

2.  kui jääd kohtumisele hiljaks, ära lisa gaasi vaid helista ja teata hilinemisest! Loomulikult on veelgi parem hakata lihtsalt varem sõitma, kuid ka teel võib ette tulla ootamatusi. Helistada ette ja teatada hilinemisest on alati väiksem "õnnetus" kui oht sattuda avariisse või üldse mitte kohale jõuda. Tegelikult ei ole ju meil sugugi nii kiire! Pidev kiirustamine tuleneb meie mõtlemisest ja seda me saame ju ise muuta!

3.kasuta turvavarustust!  Juba auto soetamisel pööra rohkem tähelepanu turvavarustusele (õhkpadjad, mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontroll jmt) ja kasuta neid. Telefoniga helistamisel kasuta käed-vabad süsteemi ning pea meeles, märkmikusse sõidu ajal kirjete tegemine ei ole ohutu.

Laste turvalisus autos

Laps peab alati olema olenevalt vanusest kas turvatoolis või -istmel ja loomulikult turvavööga kinnitatud.

Mul ei lähe meelest kuu aega tagasi nähtud pilt Tallinn-Tartu maanteel. Olime perega teel Tallinna suunas ning jõudnud juba Jüri lähedale eraldusribaga teelõigule. Kiirus oli kuskil saja ümber. Kuna sel lõigul on lubatud rohkem, sõitis meist pidevalt autosid mööda. Tähelepanu äratas üks väike kaubik, mis samuti meist möödus. Autos istusid eesistmetel kaks täiskasvanut ja lisaks oli autos üks ca 3-aastane laps. Täiskasvanud olid kenasti turvavöödega kinnitatud, õlgade juurest olid turvavööd hästi näha. Aga laps seisis kahe istme vahel lihtsalt püsti!!! Ehk siis oli täielikult turvamata. Ta ei saanudki olla sellises kohas seistes kinnitatud mingigi turvavöö või muud ohutust tagava vahendiga. Kas autos olnud täiskasvanud mõtlesid, mis juhtub lapsega äkkpidurduse korral? Või veel hullem – kokkupõrke korral? Vaevalt, et mõtlesid. Kui oleksid mõelnud, oleks laps olnud tagaistmel turvatoolis, rihm peal.

Millegipärast arvavad mõned lapsevanemad, et sõitvas autos lapse süles hoidmine on piisav lapse kaitsmiseks. Laps ei kaalu ju palju, teda ma jõuan ju avarii korral kaitsta – on selgitus varnast võtta. Kui pakkuda neile vanematele võimalust hoida süles ja "kaitsta" 100 või 150 kilost eset, siis on vastus kohe olemas – ei jõua, ei ole mõeldav. Aga teatud kiirustel kokku põrgates esemete kaal füüsikaseaduste järgi lausa kümnekordistub. Nii saab hetkega lapse 10-st kilost sada. Lapse koht sõitvas autos on turvatool või -iste ja alati turvavööga kinnitatud.

Luba endale 80 km/h sõitmist

Paljud ostavad üha suuremaid ja võimsamaid autosid, et siis maanteel kehvematele ära teha ehk suuri kiirusi arendada. Võimsa ja kalli autoga kaasneb justkui garantii, et seal sees istudes olen kaitstud, minuga ei juhtu midagi. Võin kiirustada ja kihutada. Ühiskonnas on valitsev suhtumine, et mida suurem ja vägevam auto on, seda kiiremini pead sellega sõitma. See näitab justkui su edukust.
Kas tegelikult ei ole mitte vastupidi?!  Edukas saab ikka see inimene olla, kel on aega mõelda enese peale, oma lähedaste peale. Kel on soovi elada ja tegutseda rohkem kui lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseni. Kes saab omale lubada ohutut sõitu.

Hästi läheb sellel sõidukijuhil, kes saab endale lubada maanteel 80-90 km/h tunnikiirusega sõitmist. Mis kõige tähtsam – juhi enesetunne, et mina saan endale lubada sellisel kiirusel sõitmist, sest ma ei pea rabelema nahast välja riski piiril kihutades, mul on aega, mulle meeldib nii rohkem. Ma vaatan autoaknast kahetsusega neid, kes must mööda kihutavad. Tihtipeale lubaks minu auto ja minu autojuhivõimed neist kõigist mööda sõita, aga milleks? Mul ei ole vaja maanteel endale ja teistele pidevalt tõestada, kui hea auto mul on ja kui hästi ma sõita oskan. Mul on tähtis jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda ja ma jõuan sinna.

Loodan, et inimesed loevad ja mõtlevad oma harjumuste ja käitumise peale ning võib-olla leiavad põhjust midagi muuta. Suurema turvalisuse ja parema elu suunas. 

 

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 26.juulil 2006

 

Avaldatud muudetud kujul: Pärnu Postimees, 28.juuli 2006; Põhjarannik, 29.juuli 2006; Meie Maa, 29.juuli 2006; Hiiu Leht, 1.august 2006; Nädaline, 1.august 2006; Valgamaalane 1.august 2006; Võrumaa Teataja 3.august 2006, Sakala 4.august 2006; Severnoje Poberezje, 29.juuli 2006;  Vooremaa, 29.juuli 2006; Koit, 1.august 2006; Vali Uudised, 2.august 2006; Harjumaa, 4.august 2006

Keskerakond neelab Rahvaliidu alla?!

Keskerakond neelab Rahvaliidu alla

Keskerakond on oma loomisest saati väiksemaid erakondi endasse imenud. Karu kõhtu läksid nii Ettevõtjate Erakond, omaaegsed rohelised, Õigusvastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond, mitmed vene rühmitused, kui ka viimati näiteks suurearvuline Pensionäride Erakond. Sel teel on hõlmatud uusi väiksemaid valijarühmi ja vähendatud konkurentide arvu oma häältesektoris. Tõele au andes tuleb märkida, et eks ole Keskerakonnast lahku ka löödud, aga midagi püsivat pole sellest sündinud. Aga nüüd ei ole isegi vaja selgeltnägija olla, et aru saada – Keskerakonna järgmiseks suuremaks sihiks on liita endaga Rahvaliit.

Rahvaliidu esimees on selle strateegilise eesmärgi teostumise nüüd Keskerakonna jaoks lihtsaks teinud, pannes sisuliselt ise Rüütli jätkamise nimel Rahvaliidu müüki.

Tema palvekirjas Savisaarele „teeb Rahvaliit Keskerakonnale ettepaneku alustada kõnelusi presidendivalimisteks ühise strateegia ja taktika kavandamiseks, mis looks hea aluse jätkuvale koostööle pärast 2007. aasta parlamendivalimisi”.

Et Rahvaliidul on oma presidendikandidaadi toetuseks hääli tarvis, on selgemast selgem. Ent vaatame lähemalt selle ettepaneku teist poolt, kus kirjas ettepanek luua juba enne valimisi Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioon. Sisuliselt tähendab see ju seda, et järgmistel Riigikogu valimistel kandideerib üks partei vähem. Nii pole neil valijatel, kellele sümpatiseerib kas Keskerakond või Rahvaliit, enam vaja valimiskasti juures pead murda, kumma poolt siis hääl anda. Vahet pole, tegu on ju sisuliselt ühe ja sama erakonnaga. Piisab, kui annad hääle Keskerakonnale, nii oled juba toetanud ka Rahvaliitu. Sest pärast valimisi tehakse kõike koos ja hääl jääb nö peresse. Kui aga Keskerakond meeldib, aga ei meeldi Savisaare liigne venesõbralikkus – võid jälle rahulikult hääletada Rahvaliidu poolt. Tegemist saab olema sisuliselt valimisliidu ehk ühendatud anumatega.

Reiljan andis end Savisaare meelevalda

Alati on ilusa asja juures ka omad konksud. Selline ühendatud anumate olukord sobiks eesseisvatel valimistel Reiljani Rahvaliidule kindlasti rohkem kui Keskerakonnale. Hääled sisulise valimisliidu moodustanud erakondade vahel ühtlustuvad ikka samamoodi kui anumates vedelik – kõrgem ja madalam muutuvad üheks keskmiseks tasemeks. Täna on Keskerakonna toetus selgelt kõrgem, mistõttu just teda ähvardab häälte äravool Rahvaliidule. See tõenäosus on seda suurem, et kui tehing teoks saab, on just Rahvaliit (ja mitte musta töö tegija Keskerakond) viieks aastaks taas tähtis „presidendipartei”.

Oleks naiivne arvata, et Keskerakonnas seda rehkendust ei mõistetaks. Seepärast pole kahtlustki, mida küsib Savisaar Reiljanilt Rüütli toetamise eest vastutasuks. Mitte peaministriportfelli ja lõtva lubadust teha koalitsioon, millega Reiljan üritab Keskerakonnal veel enne kevadet kaks nahka üle kõrvade tõmmata (võtta nii president kui valimistel hääled), vaid tegelikku parteide liitmist ja endale selle gigantse ühendpartei juhi kohta.

Miks peakski Savisaar leppima vähemaga?

Seepärast võib olla päris kindel, et kui kokkulepe Rüütli toetamiseks kahe partei vahel sünnib, on sündinud ka leping uue partei – Keskerakonna ja Rahva Liidu – moodustamiseks.

Kas ka kirja kirjutajad nii mõtlesid või soovisid, mine võta kinni?! Aga välja paistab see küll nii, et Villu Reiljan pani Edgarile saadetud härda palvekirjaga Rahvaliidu müüki. Sellest lõksust pääsemiseks on Reiljanil ainult üks tee – lunastada 2001. aasta presidendivalimistel „Estonia” kontserdisaalis Keskerakonnale häälte eest antud lubadused. Maksta vana võlg – loobuda Rüütlist ja toetada presidendiks Savisaart ennast.

Tõnis Kõiv

RK liige

Reformierakond

Postitatud 17.juulil 2006

Avaldatud: Postimees Online, 17.juuli 2006, Järva Teataja, 25.juuli 2006;

Reformierakonna võit 2

Reformierakonna võitlus bussiliikluses tõi järjekordse võidu

Suur on rõõm, et Järvamaa inimesed saavad jälle uue bussiga sõita. Kahjuks küll mitu nädalat hiljem, kui oleks seaduslik õigus selleks olnud, aga hea, et nüüdki lõpuks buss olemas on. Nimelt teatab Järva portaal aadressil www.jarva.ee , et alates jaanipäevast sõidutab järvakaid jälle üks uus buss.

Kui 2.juunil (vt lugu Reformierakonna võit) oli põhjust rõõmu tunda esimese võidu üle, siis üle kahekümne päeva hiljem on jälle rõõm. Vahepeal olen rääkinud paljude inimestega bussiliikluse teemadel ja saanud meeldivat tagasisidet. Inimesed tahavad uusi busse, kuid soovivad sedagi, et keegi nende eest võitleks. Võin siinkohal Reformierakonna Järva MKO nimel lubada, et meie ei jäta bussiliiklust rahule enne, kui kõiki sõlmitud lepinguid ausalt täidetakse ja kohtuvaidlus on lõppenud. Peame oma kohuseks inimeste õiguste eest seista ning toimuvast avalikkust teavitada.

Järva portaal ei kirjuta sõnakestki sellest, et Järvamaa Ühistranspordikeskus (JÜTK) on juba pea pool aastat vaevelnud Järvamaa Omavalitsuste Liidu esimehe Arvo Sarapuu firmadega. Kord nad vaidlustavad põhjuseta hanke, kord loobuvad pakkumisest, siis jälle sõlmivad lepingu, aga ei mõtlegi seda korrektselt täitma asuda. JÜTK-i juhatus jõudis niikaugele, et juunikuus saadeti viimane kiri – sisuliselt ultimaatum – kui Sarapuu firma kohe lepingut täitma ei asu, läheb leping lõpetamisele. Lisaks otsustati, et alates 23.juunist (2006) pannakse igapäevaliselt kirja kõik liinile minevad bussid. Teatavasti oligi suurim probleem just busside vanusega. Nimelt pakkusid Sarapuu firmad riigihankel lahkelt uusi busse ja võitsid tänu sellele riigihanke. Tegelikkuses aga ei soovinud nad sugugi investeerida Järvamaa inimeste tarbeks, kuigi olid lubanud. Hoopis mõnusam ju sama raha kasumina välja võtta. Miks portaal ei kirjuta, see on omaette teema, mis nõuab avamist edaspidi.

Kogu lepingu mittetäitmise raskus langes JÜTK-ile, sest liiniveo korraldajaks on JÜTK. Tema sõlmib lepingud ja peab tagama ka sõlmitud lepingute täitmise. Sarapuu püüdis veel viimasest õlekõrrest haarates korraldada väiksemas ringis kohtumist osade JÜTK-i juhatuse liikmetega ning saada heakskiitu lepingurikkumise jätkumisele. Kohtumise küll toimus, aga loodetud heakskiitu sealt saada ei õnnestunud. Tuleb järjekordselt öelda, et need "nipid", mis toimisid 1996 aastal, ei toimi enam 2006 aastal.

Olukorras, kus JÜTK igapäevaliselt kontrollib liinile minevaid busse, on lepingu täitmise igapäevaliselt kontrollitav ja seda isegi tagantjärele. Nüüd ei saa enam peitust mängida ja väita, et ka näiteks Saksamaal arvel oleva bussiga on võimalik Eestis liinile minna. Liinile saab minna siiski bussiga, mis on Eestis reaalselt olemas.

Eks omajagu tõuget andis ka Go Busi eelmise kolmapäeva (21.juuni) aktsioon. Nimelt sõitsid siis 5 tuliuut linnaliinibussi teel Tartust Tallinnasse läbi Paidest ja Türilt. Go Busi soetatud bussid olid mõeldud sõitma Paide ja Türi vahele, aga kuna Sarapuu firma poolt on riigihange kohtusse kaevatud, ei saa nad veel liinile asuda.

Bussid peatusid ja näitasid end nii Järva maavanemale kui JÜTK-i juhile, samuti Türi abivallanemale. Ka Järva Teataja ajakirjanik Tiit Reinberg oli kohal ja tegi mitmeid fotosid. Võib-olla saame mõnda neist juba homses JT-s näha?! Uued bussid kirjadega Go Bus Paide peatusid veel mitmel poole nii Paides kui Türil ja torkasid paljudele inimestele silma. Kes teadis, millega tegemist on, avaldas kahetsust, et uued bussid tallinlasi teenindama sõidavad, selle asemel, et Paide-Türi-Särevere liinil sõita. Kes ei teadnud, tundis rõõmu, et uued bussid on kohal ja nendega saab sõita. Kahjuks oli viimaste rõõm veel asjatu.

Isegi kui Sarapuu firma võttis kuulda kohtu poolt antud soovitust Go Busi riigihanke võitjaks kuulutamist vaidlustanud hagi tagasi võtta, kehtib ajutine leping täna vedusid teostava siiski käesoleva aasta lõpuni. Kui aga kohtuvaidlused jätkuvad, võib veelgi kauem minna.

Hoolimata toimunust, tunneb reformierakond headmeelt, et järvakad on saanud järjekordse osa sellest, mis neile õigusega kuulub – sama raha eest uue või uuema bussiga sõita.

Häid bussisõiduelamusi soovides

Tõnis Kõiv

Eesti Reformierakond

Järva MKO juht

Postitatud 26.juunil 2006

Kanapõder

Tere tulemast, Res Publica 2?


Äraostmatud päästetud, Eesti Eest partei tulevik seni segane

Isamaaliidu liitumine Res Publicaga on kindlasti selle poliitika-aasta sündmus, mis väärib lähemat käsitlemist. Ühe parlamendipartei kadumine mõjutab tulevasi protsesse Eesti poliitikas isegi sõltumata sellest, kuidas see lõpuks välja kukub. Katsuksingi allpool veidi analüüsida, kumb liituvatest parteidest siis ikkagi kaob, kuhu võiks uus erakond suunduda ja kes on selles protsessis pigem võitjate, kes kaotajate poolel.

Kõigepealt, erakondade koondumist tuleb igal juhul tervitada ja  Reformierakond on seda ka teinud. Väiksem arv suuremaid erakondi – see teeb valijatele pildi reeglina selgemaks ja valiku lihtsamaks. Vähem kodanike hääli läheb valimistel kaotsi.

Vormilisest koondumisest olulisem on aga kindlasti see, kas taoline ühendamine toob Eesti poliitikasse kaasa ka midagi kvalitatiivselt paremat. Või jääb see kõigest katseks pakkuda vana asja uues pakendis. Täna ei saa veel sellele üheselt vastata.

Et leida vastust küsimusele, mis suunas võiks asi arenema hakata, küsigem kõigepealt – millised olid taolise välkliitmise motiivid, kellele oli see kasulik?

Kes võitjad, kes kaotajad

Võitja, kui see asi peaks teoks saama, on selles protsessis kindlasti Taavi Veskimägi ja teised Äraostmatud. Res Publica juhtkonnal oli poliitiline surm praktiliselt silme ees, läbi Isamaaliidu endaga liitmise saavad nad sisuliselt teise elu. Eriti õnnelik on ilmselt Veskimägi. Vähe sellest, et ta tõi oma vaevatud jüngrid elusalt läbi kõrbe. Kõik eeldasid, et isegi kui Res Publical õnnestub kellegagi liituda, siis tähendab see Res Publica lõppu ja suubumist mõne teise erakonna lipu alla. Veskimägi aga saavutas selle, et kokkuleppe kohaselt ei kao poliitiliselt maastikult mitte üksnes Res Publica, vaid ka Isamaaliidu nimi.

Veskimägi haaras jämedama otsa uue erakonna väljakuulutamisel ja ilmselt jääbki projektis domineerima. Tema monotoonne, mõneti endassesulgunud, vähimagi eneseirooniata ning jutupartnereid ignoreeriv esinemisstiil kandub ilmselt üle ka uuele erakonnale. Tõnis Lukas oma sõbraliku ja viisaka olemisega jääb sellele agressiivsusele lihtsalt alla.

Kuid võitjaid on ilmselt ka Isamaaliidu poolel. Võitja on ilmselt näiteks Mart Laar. Isamaaliidu senine juhtkond ei olnud Laari kolmanda tulemise juttudest eriti vaimustatud. Mis on ka arusaadav, sest opositsioonis oleku aegade rasket koorma kandis ennekõike tänane juhtkond, Laar ajas rohkem omi asju. Ma ei välista sugugi, et Laar tegi Äraostmatutega konkreetse kokkuleppe – toetan ühinemist, kui Res Publica häältemassiga vedrutate mind uue erakonna etteotsa.

Kaotajatest on täna kindlasti vara rääkida. Kuid võib tõesti kahelda, mis võit on sellest protsessist neil isamaaliitlastel, kes on pidanud ära kannatama kogu selle mõru opositsioonis olemise perioodi ja nägema nüüd, kuidas nende visa töö vilja napsavad taas need, kes eelmiste valimistegi ajal. Sisuliselt kaaperdavad Äraostmatud ju nende tööga loodud Isamaaliidu tõusva trendi. Võib näiteks tõsiselt kahelda, kas Noor-Isamaa liikmed saavad sellest õnnelikumaks, et loodetud karjääriredeli ette kerkib auahnete 30 aastaste äraostmatute müür.

Pole kahtlust ka Res  Publica organisatsioonimasina võimes süüa paekive. See on olnud positiivne, kui on olnud tarvis valimistel kivist vett ehk hääli välja pigistada. Isamaaliidul on sellest puudus olnud. See karm ja küüniline orgmasin on samas viinud omal ajal nii mõnegi inimese lahkumiseni Res Publicast, nimetagem kasvõi Vooglaidu, Taagepera, Einastot, Rahumäge, Leinatamme või Sooäärt. Igatahes pole sellele orgmasinale eriline probleem panna nahka Isamaaliidu habras ja pisut arhailine, seltsiliikumist meenutav sisemine struktuur. Selle avastavad isamaaliitlased ilmselt üllatusena pärast esimest ühist üldkogu.

Kanapõder?

Ka poliitika sisu kohapealt näib, et peale jääb Res Publica liin. Res Publica Narva piirkond juba teatas, et nemad lähevad uut erakonda ehitama suure innuga. Et nende jaoks on esmatähtsad venekeelne haridus ja Eesti kodakondsuse andmine nn halli passi omanikele (EPL, 8. aprill 2006). Vaevalt, et see on meelepärane neile isamaaliitlastele, kes sooviksid Tõnismäe Pronksmehele „Lihulat teha”.

Nii et kuidas ka ei vaataks, täna näib et uue asja nime all pakutakse valijale pigem vana head Res Publicat.

Eks see mõlemapoolne hirm kaotada oma identiteet ja asjade määramise võime ole ka põhjuseks, miks tänaseks on kaks erakonda loonud midagi väga veidrat. Erakonna nimi on olnud üleüldise kriitika all, aga ega see uue nähtuse ülesehituski vähem imelik pole. Kaks pead, kahed juhtorganid jne – see on mingi väga veider loom, umbes nagu kanapõder. Kõik need paralleelsete struktuuride säilitamised annavad tunnistust vaid sellest, et eksisteerib vastastikune umbusk, hirm allaneelamise ees.

Reformierakond on avaldanud lootust, et uuest erakonnast saab meile tubli koostööpartner.
Loodame seda siiralt. Kas nii ka läheb, pole täna aga päriselt selge.

Eesti Eest! deklaratsioon oli väga üldsõnaline, enamus erakondi võiks selles esitatud seisukohtadele rahulikult alla kirjutada. Pressikonverentsil mõisteti hukka vasakpopulism, aga mitte parempopulism. Tahetakse olla konservatiivne rahvapartei, aga nii nime, programmi kui ka juhtkonna leidmiseks on sisuliselt välja kuulutatud üleüldine projektikonkurss, mis meenutab kangesti Res Publica esimest tulemist. Kõik see jätab küsimused esialgu õhku.

Kelle koostööpartner?

Küsimusi tekitab ka see, et uues erakonnas on taas uue elu saanud ka kõik need poliitikud, kes olid Res Publica omaaegse Keskerakonnale lähendamise ja Reformierakonnast tõukumise arhitektid – Palts, Vaher, Raudne ja teised. Neil tekib isegi võimalus oma jõud kahekordistada, sest uues erakonnas on ka need Tallinna isamaaliitlased, kes soovisid pärast viimaseid kohalikke valimisi Keskerakonnaga koalitsiooni teha. Mäletatavasti jäid Keskerakonnaga Tallinnas paari mineku pooldajad eesotsas Toomas Tõniste ja Erkki Noolega Isamaaliidu Tallinna juhatuses alla väga napilt, kõigest häältega 4:5.

Seega – ehkki Eesti Eest! sünniga on avalikkus avaldanud lootust, et see loob eelduse võimaliku tulevase parempoolse valitsuse sünniks, pole see täna tegelikult üldsegi kindel. Võrdselt võimalik on, et uuest erakonnast saab hoopis Keskerakonna tubli partner.

Kuidas ka ei läheks, Reformierakond jätkab majanduse ja rahvastiku kasvule ning isikuvabaduste ja eesti keele kaitsmisele orienteeritud poliitikat ning oleme avatud koostööks kõigi erakondadega, kes toetavad samu väärtusi ja eesmärke.

Tõnis Kõiv
Riigikogu liige
Eesti Reformierakond

Postitatud 12.juuni 2006.

Avaldatud: Hiiu Leht, 13. aprill 2006, Järva Teataja, 18.aprill 2006; Vooremaa, 20.aprill 2006; Meie Maa, 21.aprill 2006; Paremad Uudised, aprill 2006.

Maade munitsipaliseerimine

Mais Vabariigi Valitsuse heakskiidu leidnud maa munitsipaliseerimise kord annab omavalitsustele võimaluse kiiremaks arenguks.

Linnade ja valdade jaoks on maa riigilt munitsipaalomandisse saamine olnud juba aastaid läbirääkimiste objektiks. Omavalitsused tahtsid maad saada, et kohalikku elu arendada. Riik jälle ei tahtnud anda, sest riigi enda vajadused polnud piisavalt selged ning kardeti ka munitsipaali antud maa lihtlabast mahamüümist.

Eelmisel aastal jõudsid omavalitsused ja valitsus ühisele meelele, et maa on kohalike omavalitsuste arenguks tähtis ning reeglid peavad võimaldama maa saamist. Vajadusel tuleb neid muuta.

2005 a 27. novembril jõustus Riigikogu poolt vastuvõetud Maareformi seaduse muudatus, millega täiendati seadust kohaliku omavalitsuse tegevust reguleerivate punktidega riigilt saadud maaga toimetamisel. Maareformi seaduse §-i 25 lõige 4 kohaselt tuleb kohalikul omavalitsusel riigilt tasuta saadud maa võõrandamisest, kasutusvaldusse andmisest või hoonestusõigusega koormamisest saadud rahast 65 protsenti kanda riigieelarvesse. Lubatud on eelnevalt maha arvestada sellesama maa parendamiseks tehtud kulutused.
Näiteks taotleb linn või vald riigilt maad munitsipaalomandisse elamumaaks. Seejärel koostab detailplaneeringu ja selle alusel rajab rajatud kinnistute juurde tsentraalsed kommunikatsioonid (vee-ja kanalisatsioonitrassid, tee, tänavavalgustuse jm). Kui krundid on kommunikatsioonidega varustatud, saab nad volikogu poolt kehtestatud korras maha võõrandada. Riik lubab parendamiseks tehtud kulutused müügist saadud rahast maha arvata, kuid „kasumist” soovib 65 protsenti endale.

Kuus kuud peale seaduse muudatust kiitis Vabariigi Valitsus heaks ka maa munitsipaliseerimise korra. Selle järgi on munitsipaliseerimise otsustajaks maavanem, kui maad taotletakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluseks ning neid teenindav maaks, munitsipaalomandisse jäävate veekogude aluseks maaks, sotsiaalmaaks, osaühingu, mille ainus osa kuulub kohalikule omavalitsusele, või aktsiaseltsi, mille kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusele, põllumajandusmaaks ja kohaliku omavalitsuse hallatava asutuse ülesannete täitmiseks vajalikuks põllumajandusmaaks.
Kui aga omavalitsus soovib munitsipaalomandisse maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks, siis on otsustajaks Vabariigi Valitsus.

Nüüd, kui seadus muudetud ja kord kehtestatud, on omavalitsustele antud roheline tuli ja maa munitsipaliseerimise taotluste esitamine võib alata. Kui kõik vajalikud eeltööd (planeeringud) on tehtud, läheb ka taotluste läbivaatamine kiiresti.

Paide linnas on üldplaneering kehtestatud 2002 a. Sellega on loodud väärtuslik eeldus järgmisteks sammudeks. Inimesed ootavad elamukrunte. Kuna nüüd on riigi poolt kõik vajalikud eeldused loodud, vaja vaid linnal kiiresti tegutseda. Detailplaneeringu tegemine, kommunikatsioonide planeerimine ja väljaehitamine võtab kõik aega.  Huvilistel on kergem oodata, kui nad näevad, et tööd on alanud. Paide linnavolikogu Reformierakonna fraktsioon esitas eelmisel nädalal menetlusse eelnõu, mille kohaselt tuleb linnavalitsusel algatada detailplaneering Joodi ja piimakombinaadi vahelisele alale. Kehtiv üldplaneering näeb sinna ette uue elurajooni, mis peaks rahuldama vajadust uute elamukruntide järele mõneks ajaks.
Jaguks nüüd vaid linnavalitsusel aega ja tahtmist probleemiga tegeleda.

 

Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees
Reformierakonna fraktsioon

 
Postitatud 5.juunil 2006. 

Muudetud kujul avaldatud: Pärnu Postimees, 7.juuni 2006; Vali Uudised, 7.juuni 2006; Järva Teataja, 8.juuni 2006; Meie Maa, 8.juuni 2006;  Põhjarannik, 8.juuni 2006; Harjumaa, 9.juuni 2006; Nädaline, 17. juuni 2006; Vooremaa, 22. juuni 2006; Valgamaalane 3.august 2006;