Ärge röövige me lastelt lapsepõlve!

Vaatasin hiljuti üht teemakohast filmi koos oma pea 11 aastaseks saava  pojaga. 1947 a film „Poissmees ja koolitüdruk“, peaosades Cary Grant ja Shirley Temple – kerge komöödia ajastust mil mina ei olnud veel sündinud, aga minu poja vanaisa oli enam-vähem mu poja vanune. Filmi tempo oli poja jaoks natuke aeglane, aga me naersime suhteliselt samade naljade peale ja loo mõtet pidin natuke selgitama, et oleks arusaadav. Kes seda filmi ei tea, siis lühidalt on lugu selles, et 17 aastane Susan (Shirley Temple) armub endast kaks korda vanemasse õpetajasse (Grant) ning õpetajale vastumeelselt sunnivad Susani õde ja onu Granti Shirleyga „käima“, et tüdruk saaks oma armumisest üle ja jätkaks eakaaslastega suhtlemist. 40-ndate filmile kohaselt lõpebki kõik kenasti, tüdruk leiab omavanuse poisi ja õpetaja samuti endale sobiliku kaaslase.

Selle filmi taustal on hea meelde tuletada hiljuti toimunud debatti laste valimisõiguse teemal. Tõesti, võiks ju küsida, et miks me piirame oma laste õigusi? Ajad on edasi läinud, lapsed on osake ühiskonnast ja me tahaks, et nad oleks tänasest suurem osa. Ehk miks mitte lubada lapsed täiskasvanute pärusmaale kohe, mida me ootame? Las saavad me teismelised tütred suhelda vanemate ja kogenud härrasmeestega või pojad elukogenud naistega?! Selliste otsuste jaoks on noortel ju tänapäeva infoühiskonnas piisavalt teadmisi, kogemusi ja muidugi ka võimalusi. Ei ela me ju enam 20-ndas sajandis.

Armumine on vaimustav tunne, aga sellega kaasneb teatav rumalus ja otsuste naeruväärsus. Valimisõiguse teostamine aga on õigus, kohustus ja vastutus, tegu ei peaks olema mitte juhuvaliku vaid veendumusega.

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho on kirjutanud, et tema arvates on senine laste valimisõiguse debatt käinud läbi poliittehnoloogilise kõverpeegli ja ta taunib seda. Ja jõuab tema arvates teema tuumani– „lastele hääle¬õiguse andmise vastu ei ole tegelikult ühtki mõistlikku argumenti “?! Tundub uskumatuna, et nii arvab analüütilise taustaga ajakirja peatoimetaja. Et sellise järelduseni jõuda, peavad olema mingid põhjused. Kas  tal ei ole endal lapsi või kas ta tõesti ei ole kunagi tundnud tunnet, et laps on suurim armastus mida saab inimene ette kujutada, et mis ka ei juhtuks, teda kaitseks oma elu hinnaga. Et laseks lapsel teha tema oma vead, ei sunniks teda tegema otsuseid, milleks ta aju lihtsalt veel arenenud ei ole. Ja kaitseks ka tema väikesi lollusi, aga katsuks vaadata, et ta ei teeks suuri otsuseid mis võivad jätta sügavad jäljed tema psüühikasse. Et ta ei oleks sunnitud selliste otsuste peale isegi mõtlema mitte, enne kui ta on valmis.

Tavaline arenenud mõtlemisvõimega lapsevanem näeb põhjust lapse valimis- ja seksuaalotsuste, aga ka vägivaldsete jms filmide või arvutimängude vanusepiiranguks. Kui ei näe siis on kas tegu nn kontroll-friigiga, kes on veendunud, et ta suudab oma lapsele ise kõik parimal moel ära (üle) seletada või siis ei ole tal lihtsalt piisavalt aega oma lapse jaoks, et aru saada mida tähendab lapsepõlv. See viimane on võrdlemisi levinud inimeste seas, kelle minapilt on olla tark ja arvestatav ühiskondlikul positsioonil- nende aeg kulub suuremate probleemide peale kui nende isikliku lapse areng.

Lapse arengu jaoks on mõlemad eeltoodud variandid halvad ja siin tulebki mängu ühiskondlik vanusepiirangute kaitsesüsteem– mis ühest küljest ei sunni kontrollija kalduvustega lapsevanemaid lapsele „selgitama“ otsuseid milleks nad võimelised pole (valimine inimeste või ideede vahel) ja teisest küljest ei lase lastel vanemliku tähelepanu ja aja puudumisel teha otsuseid, mis neile kahju tekitavad (vanusepiirangud kinos ja internetis, tubaka ja alkoholi ostul jmt).

Mina ei näe ühtegi veenvat argumenti, mis peaks lastelt röövima nende lapsepõlve ehk vabaduse teha asju ilma tagajärgede ja süüdistusteta. Kusjuures üldse ei puutu asjasse häälte arv või esindatus.

Minu jaoks on tähtis,  et lastele jääks nende lapsepõlv ja nad saaksid kasvada erinevaks ja vabamõtlejateks tuhandel eri moel. Neile tuleks selleks jätta võimalikult palju võimalusi. Samas aga mitte andes võimalusi tekitada pikaajalisi arme ja teha otsuseid mis nõuavad elukogemust.

Ma ei taha mõeldagi sellele, mis juhtub lapse hinges siis, kui vanemate lahutuse tagajärjel hakatakse kaklema selle üle, kellele jääb lapse hääl. Miks mitte minna siis veel samm edasi ja panna ühisvara hulka kohe ka lapsele tulevikus sündivad lapsed? Minu jaoks on hirmutav ka argument, et „vanemad ju otsustaksid lapse eest“ (kui selline olukord peaks tekkima) kuidas me seda kontrolliksime, et „mõistvad“ lapsevanemad ei sunniks last otsustama, või „kontrollivad“ ei suruks oma arvamust peale? Aga kuna need on teemad, mis vajaks lahkamist, kui keegi tõsimeeles tahaks lastele valimiskohustuse peale panna, siis praegu ei ole sellistesse aruteludesse mõtetki laskuda.

Võibolla mõni totaalselt varaküps laps räägib poliitikast juba teismeliseeas, neid nimetatakse lapsvanuriteks, aga kindlasti ei suuda (ja ei peagi) oma valikuid läbi analüüsida rõhuv enamik lapsi. Kindlasti ma ei soovi, et minu lapsel oleks selline kohustus.

Lastele valimiskohustuse (õigus ja kohustus käivad ju käsikäes) andmine tundus esmapilgul eksperimendina, mõte algas ju isikutest, kes end n ö vabamõtlejateks peavad. Ma ei tea kuidas nemad oma lapsepõlves arenesid, aga ma miskipärast ei usu, et see käis vanemate poliitilise ajupesu saatel. Arvestades nende vanust ja lapsepõlve ajastut, siis pigem vältisid nende vanemad igasugust juttu poliitikast.

Kokkuvõttes härrased (Hvostov, Kiho ja teised) tõsimeeli lastele valimisõiguse (kohustuse) andmise pooldajad: on üks väga veenev argument selle mõtte vastu- ma tahan kaitsta oma lapsi vaimse vägivalla eest samamoodi nagu füüsilisegi eest. Poliitilise manipuleerimise eest samamoodi nagu pedofiilide ja teiste ahistajate eest. Ja ma kavatsen nõuda ka edaspidi, et riik aitaks mul seda teha, mitte ei mõtleks välja põhjendusi miks ja kuidas kommionud saaksid märkamatult lasteasutustesse imbuda.

Hurraderii-hurraderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes – muinasjutulised laulusõnad ongi kaunid just oma muinasjutulisuse tõttu.

PS! Eelmise aasta novembris kirjutatud lugu leidis mõningase ootamise järel avaldamist 3.jaanuari 2013 Eesti Ekspressis. ja vene keeles RusDelfis.

PPS! IRL-i esimees Urmas Reinsalu arvab aga hoopis teistmoodi, loe 5.jaanuari  Postimehest.

12 mõtet “Ärge röövige me lastelt lapsepõlve!”

  1. Tere. Mulle tundub, et autor on siinkohal pisut teemast mööda rääkinud. Hvostov et al soovivad siiski anda lisahääle lapse eestkostijale, tsiteerin:
    Me tahame anda lastele hääleõiguse.
    Lapse täisealiseks saamiseni teostab seda õigust tema vanem või seaduslik eestkostja.
    Meie lapsed ei ole praegu hääleõiguslikud. Meie laste hääl ei mõjuta poliitikute otsuseid. Meie laste hääl ei loe. Me tahame seda muuta!

    Teisisõnu lapsele ei pandaks absoluutselt mingit kohustust ega ka võimalust poliitilistest manupulatsioonidest (ehk siis valimistest) osa võtta. “Lastele hääleõiguse” andmise idee on siiski suurendada iivet juba tõstnute (ehk potentsiaalselt seda ka edaspidi tegevate) inimeste hääle kaalukust. Seega – mulle tundub, et te küll võitlete õigete asja eest (lastega ei tohiks manipuleerida) aga siinkohal tundub tegemist olevat pigem tuuleveskitega võitlemisega. Pigem võiksite arutleda teemal, kas lapsevanematele hääleõiguste lisamine võiks iibe (või ehk mõnda muud?) probleemi lahendada või kas see üldse sobituks demokraatlikku (üks inimene – üks hääl) protsessi.

    1. Tere!
      Mina kaitsesin oma arvamusega lapsi, et nad saaksid olla lapsed ehk mitte valmis valimisõiguseks, kohustuseks ja vastutuseks. Et neile jääks nende lapsepõlv ehk õigus eksida ja vigu teha ilma tagajärgedele ja süüdistustele mõtlemata.

      Kui me aga arutleme täiskasvanutele lisahääle andmise laste eest, kas me siis välistame võimaluse, et kaasav lapsevanem lapsega nõu ei pea ja temalt arvamust ei küsi, enne kui läheb tema häält ära andma?! Kui me ei välista (isegi kui välistame) siis jääb ju ikka alles võimalus mõjutada alaealisi, et nemad omakorda mõjutaks oma vanemaid, et nende hääl tuleb anda just selle poliitiku poolt, kes käis koolis (lasteaias) kommi jagamas?! Kui me aga välistame siis kas me tõesti arvame, et saame lapse jaoks parima tulemuse?!

      Demokraatlikust otsustusprotsessist. EV Põhiseadusest lähtuv Riigikogu Valimisseadus sätestab
      § 1. Valimissüsteemi alused
      Eesti Vabariigi Riigikogu liikmed valitakse vabal valimisel üldise, ühetaolise ja otsese valimisõiguse alusel salajasel hääletamisel.
      § 2. Üldine valimisõigus
      (1) Õigus valida on Eesti Vabariigi kodanikel, kes valimispäevaks on saanud 18-aastaseks ja kes alaliselt elavad Eesti Vabariigi territooriumil.
      § 3. Ühetaoline valimisõigus
      Riigikogu valimisel on igal valijal üks hääl.

      Et neid aluspõhimõtteid muuta, peab olema väga kaalukas põhjus. Mööngem, et eesti rahva püsimajäämine seda kindlasti on. Teiseks peab aga pakutav lahendus omama selget ja arusaavat seost põhjusega, ehk olema parim viis ebasoovitava olukorra ärahoidmiseks või muutuste esilekutsumiseks. Praeguse seisuga ei ole minuni jõudnud piisavalt argumente, mis lubaks järeldada, et pakutav lahend avaldaks teiste võimalustega võrreldes suuremat mõju.

      Reformierakondlasena olen seni ikka konkreetse mõjuga poliitikat ajanud. Vanemahüvitis (alul 1 a, hiljem pikendatuna 1,5 a-ni), mõne kuu pärast käivituv vajaduspõhine peretoetuste reform, riigieelarvest tasustatav isapuhkus, vanemahüvitise loogilise edasiarendusena vanemapension, lasteaiakohad ja teenused – kõik see mõjutab lapsevanemat kohe ja otseselt (v a vanemapension).

      Samas tervitan igati arutelu laste ja perede tähtsuse üle ühiskonnas, seda on väga vaja!

  2. kas me siis välistame võimaluse, et kaasav lapsevanem lapsega nõu ei pea ja temalt arvamust ei küsi, enne kui läheb tema häält ära andma?!

    Veelkord – vähemasti Noor Eesti kodulehel oleva info põhjal oleks seadusemuudatuse eesmärk just nimelt lastelt arvamust mitte küsida. Arvamust ja hääli omaksid ikka endistviisi lapsevanemad oma parimat arusaamist mööda. Nagu Te isegi mainite, siis põhiseadust on võimalik muuta – see peaks lihtsalt väga põhjendatud olema (ning iibe probleemid on kindlasti väga tähtsad).
    Teisisõnu – probleem on. Lapsevanematele laste eest lisahäälte andmine võib aga võib ka mitte otstarbekas olla aga ärgem rääkigem LASTELE hääleõiguse andmisest.

    Minu 5sendi idee:
    Juhul kui vastab tõele, et 40% valijatest hetkel väidab, et “kedagi ei olegi valida” siis sellises olukorras on ilmselt mõtekam tegeleda nende 40% tagasi toomise, selmet lapsevanemate kaalukust võimendada. Kas on uuritud, kui palju tolle 40% hulgas on lapsevanemaid – väga võimalik, et noile lisahäälte andmine on täiesti tulutu kuna valimas ei käidaks nii ehk naa. Ehk siis – ärgem otsige uusi jahimaid ulgumerelt kui ka kaldaäärsed kalastuspaigad kasutamata.

    1. Lapse huvides otsuste langetamine tähendab lapsega rääkimist, tema otsustamisse kaasamist, tema arvamuse kuulda võtmist (arvamuse kujundamise oskuse õpetamist)- kõik see on ju üks osa lapse täisväärtuslikuks inimeseks kasvatamise protsessist. Anda lapsevanemale, kes lapse arvamust ei küsigi veel õigust (loe: hääli) juurde?! Milleks, mida see küll võiks paremaks muuta? Lapsega mitte suhtlev, lapselt arvamust mitte küsiv lapsevanem ilmselt ei ole oma lapsest eriti huvitatud ja ilmselt ei vaja tema mittehuvi veel lisahäältega võimendamist.
      Sellised lapsevanemad müüvad oma lisahääle lihtsalt maha ja mingit tulu sellest lapsele ega ühiskonnale laiemalt küll ei tõuse, pigem vastupidi.

      1. Ma nõustun teie ja allpool Marti kriitikaga selles osas, et ilmselt ei ole lapsevanematele lisahääle andmine meie iibe ja võibolla ka lastevanemate “hääle” kuuldavamaks toomise probleemi lahenduseks kõige parem tee. Eelkooliealine laps suure tõenäosusega ütleb 175 päeval aastas, et lasteaed on tore ja neid on rohkem vaja ja ülejäänud päevadel väidab risti vastupidist. Arutelu punkt peaks olema see, kas lastevanematele lisahääle andmine parandaks selle valijakontingendi olukorda või mitte, kas lapsi hakkas selle tõttu rohkem sündima, kas Eesti muutuks kohaks kuhu parema meelega tagasi tulla jne jne. Veelkord – ma ei taha jätta muljet, et pooldan kangesti Noor Eesti ettepanekut – suhtun sellesse kahtlusega, aga vaja on, et meie siinne ja avalik arutelu räägiks probleemist ja selle võimalikust lahendusest nii täpselt kui võimalik.

        Mille vastu ma jätkuvalt pean vaidlema on see osa, kus tahate sisse tuua lapsed otsustusprotsessi endasse. Toomas Kiho artiklist võib jääda mulje küll, et tema soov just selline on aga Noor Eesti koduleht väidab midagi muud. Lapsevanemana teete te lapse eest otsuseid juba nii kui nii, pigem oleks probleem kui te seda ei teeks – alates sellest kas mähkmed panna jalga ja pepu ära pesta, kas lasteaeda tänasel päeval ikka peaks või mitte minema, kas vägivaldseid filme ikka peaks vaatama, kas pahade poiste seltskonda hoidmine on hea valik jne. Ka tänasel päeval ei küsi te seadusloome protsessis osaledes oma lapselt (tihti) nõu. Pisut demagoogitsedes – neid seadusi jõuab teie laps ju ometigi kauem täita kui teie – ehk nii ehk naa olete teinud ja teete otsustusi lapse arvamusega arvestamata.

        1. Mina arvan, et noortelt tuleks küsida. Aga oluline polegi vastus, vaid see oleks test, mis näitab, et suur enamus tõesti ei hooli sellest või ei saa täpselt aru või ei oma vajalikku pilti oluliste asjade otsutmiselt. Osad kindlasti on valimisõigust väärt, kui see väike fraktsioon oodaku siis 2 aastat.
          Mulle meeldis 175 päeva näide Raidult.

          1. Kuidas sa nüüd äkki “noorte” juurde jõudsid? Seni on jutt käinud kõigist alla 18 aasta vanustest (vastsündinutest kuni 18 a vanusteni), mitte eraldi imikutest, lasteaialastest, kooliõpilastest ja gümnasistidest. Hoopis teine arutelu ja teised argumendid, kui me hakkame rääkima valimisõigusliku ea alandamisest kahe aasta võrra. Praegu aga ei ole sellest jutt. Seetõttu ei ole minu arvates ka kelleltki midagi küsida. No kuidas sa lähed 1 aastase lapse juurde küsimusega, et kuule, kas sa Riigikogu tahad valida?! :):)

        2. Kusjuures mina just olen seda meelt, et lapsed tuleb hoida ühiskondliku elu otsustusprotsessidest eemal, sest nad on lapsed. Nad võtavad loomulikult vastavalt oma eale ja vanemate kasvatusmeetoditele osa perekondlikust otsustusprotsessist, aga see on hoopis midagi muud. Veelkord, -jäägu lastele nende lapsepõlv! Ärme kisu neid enneaegselt ühiskondlikku ellu, poliitikasse, täiskasvanute maailma. Las nad olla lapsed.

          Tänases seadusloome protsessis on osalised täisealised inimesed, mitte lapsed. Kui lastele anda valimisõigus või vanematele täiendav hääl laste eest, alles siis me tõmbame lapsed vägisi seadusloome protsessi ja seda ma õigeks ei pea.

          1. Kas täpsustaksite mil viisil või põhjusel kaasataks lapsed seadusloomesse juhul kui lapsevanematele antaks laste eest lisahääl. Kas selles, et lapsevanem ilma lapsega konsulteerimata”otsustaks” oma valijahäälte kaudu parandada õpetajate palku on teie arvates midagi taunitavat.

            Minu arusaamist mööda jätaksin ma tõestit lapsed kõigest sellest puutumata ning see ei ole mingilgi viisil ebaeetiline – lapsevanemana ongi teie kohus seista parema keskkonna eest – teil kui kauem siin ilmas viibinul on (võibolla vastupidiselt Toomas Kiho arvamusele) suurem pilt-parem arusaam kasutada. Ma võin nüüd mõne noorema kodaniku jaoks ülbena kõlada aga minu jaoks ei ole probleemi mitte küsida aastase käest riigikogu kooseisu kohta sama palju kui selle mitte arutamine 15 aastasega.

            Samas väidan, et suure tõenäosusega on lapsevanematel parem arusaam kitsaskohtadest milldest mõningaid saaks ehk riigi abiga parandada. Seda kas selle potentsiaali rakendamiseks just tingimata lisahääli on vaja … pisut kahtlen.

          2. “Noorte” all pidasingi silmas kõiki alla 18 aastaseid. Mu viimane kommentaar kuuluski pigem iroonilis-huumorsesse valdkonda.
            See “noortelt” küsimine oli mõeldud etteteada tulemusega testina, mis näitab selle vanusepiiri alandamise pooldajaile ka, et nende idee pole väärt. Iga analüüs, mis põhineb testil ja tulemusel on asjalikum kui lihtsalt arutamine ja erinevate arvamuste (ka valesid arvamusi on olemas) kuulamine. Mulle tundub, et siin kommentaariumis oleme kõik enamvähem samal meelel – ei populariseeri keegi vanusepiiri alandamist ning vanemate lisahääl ei tundu ka märkimisväärset toetust leidvat (selle mõju on ju keeruline, kui üldse võimalik, hinnata).

  3. Lapsepõlv lapsepõlveks. Ma siiralt usun, et võimalus käia kord nelja aasta jooksul kellelegi häält andmas ei oleks minu lapsepõlve kulgu muutnud. Ühest küljest on see hea, sest lapsepõlv oleks puutumata ent teisal jälle halb, kuna valimisõiguse asjakohane “kasutamine” eeldab , et ma oleks oma lapsepõlve muutnud tegemaks konstruktiivset valikut hääletusel – oleksin pidanud kurssi viima end valimisplatvormide ja ideoloogiate ning riigi hetkeolukorda analüüsides leidma õiged jõud, kes tüürivad mu kodumaad minu valitud suunas. Nõustun Tõnisega, et see õigus seab kohustuse, kuid arvan, et on vähetõenäoline, et seda kohustust noorsoo hulgas õiguse “kasutamisel” usinalt järgitakse.
    Agu Laius kirjutab sisuliselt, et põhikooli õppekava on disainitud tootmaks täisväärtuslikke ja ühiskonnas otsustusvõimelisi kodanikke. Ent ta ei maini, kas õppekavad seatud eesmärgini ka viivad. Kuidas seda hinnata? Kas seda peaks hindama? Kas seda on üldse võimalik hinnata? Ehk eeldus, et õppekavade väljatöötamise idee on viljakandev (mis toetab valimisõiguse andmist põhikoolilõpetanuile), on … ma ei teagi, mis sõna kasutada … ehk põhjendamatu?.
    Veel, olen märganud, et käesoleva teema objektideks on noored ent meedias seletavad peamiselt vanad. Jah, nimetan ennast ja ammugi eelkommenteerijaid siin, FB-s ning ka loo autorit vanadeks. Noorte suunalt on siin-seal avaldanud ENLi liikmed, kes kahtlemata on asjalikud kodanikud. Kuid isegi nende valimisõiguse vanusepiiri alandamist pooldavad argumendid piirduvad pahatihti võrdlustega välisriikide poliitika kohta ja võrdlustega teiste kehtivate vanusepiirangutega Eestis (juhtimisõigus sõjaväes jne). Nende “arutlustes” ei lähtuta muuatuse reaalsels eesmärgist (vt. viimases lõigus juttu põhiküsimuse kohta). Lisaks ei ole neid noori just ülemäära palju, kes on võtnud vaevaks riigile (ja selle elanikele) oluliste küsimuste enesesisese arutluse. ENL räägib aktiivsetest noortest (kuuluvad noorteühingutesse) numbritega 3-6%, mis tundub isegi reaalne.
    Ma ei hakkakski rääkima nende 94-97% noorte valmisolekust valida, kuna mulle meeldib olukord, kus nad käivad rahumeeli jalkatrennis või klaverikoolis ning ei ole “õnnistatud” võimalusega valida. Aga need aktiivsed 3-6%. Võin kihla vedada, et suudaksin enamusest neist, kahtlemata mõtlemisvõimelistest inimestest, teha näiteks tuumaenergeetika pooldajad 15 minutiga ja siis totaalsed vastased järgmise 15 minutiga. Nagu Rainer Vakra ütles: nad on manipuleeritavad. Saan seda teha seetõttu, kuna eeldades, et mõtlemisvõimelised ja asjalikud kodanikud kuulavad oma ala asjatundjaid. Ja ma suudan nendega manipuleerida kuna neil ei ole tekkinud veel midagi mida ma nimetaksin “suureks pildiks”. Ma avastan päev päeva järel kui rumal ma 20selt olin, rääkimata 17selt. Noores eas ei saa tänu suhteliselt lühikesele elule teatud riigiolulistes asjades “suurt pilti” tekkidagi. Ehk ka nende, kes peavad end ühiskondlikult aktiivseks, osas oleksin ma ettevaatlik. Las noored tegelevad esialgu millegi olulisemaga: mingil alal tugevaks saamisega! Siis aastate pärast otsustame riigiasjade üle kamba elunäinud asjatundjatega. Mina paneks ka politoloogia õppekavad selle toetamiseks veel kinni:)
    Pikk jutt, sitt jutt. Põhiline küsimus oleks – mis kasu me nooremast valijaskonnast saaksime? Mina ei usu, et see oleks kindlasti kasu või kahju. Mõju ehk oleks, kuid see sõltuks ilmselt tuule suunast – tuule suunast sõltub see kindlasti ka praegu, 18 aastase alammäära puhul. Kokkuvõtteks, te poliitikud, näidake aktiivset ja konstruktiivset initsiatiivi tegeledes asjadega, millest sõltub midagi. Päeva näide: aidake kolleege toomaks Estonian Air plussi, sest miinuspool on selgelt kahjuliku mõjuga :).

    1. Nõus Martti,
      jätame lastele nende lapsepõlve!
      Teeme vähem “tuule suunast” mõjutatud poliitikat!
      Elagu teadmispõhisem Eesti!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga