Tavaliselt mõeldakse vaesuse all raha puudumist. Vaeseks hinnatakse inimest, kel vähe raha. Vaesuse muud tahud, vaimne vaesus, mõtteloidus, soovimatus ise oma olukorda parandada, jäävad tahaplaanile.
Liberaalse maailmavaate kohaselt tuleb anda inimestele võimalus ehk pakkuda õng, mitte kinkida talle iga päev kala. Viimane viib sõltuvusse kinkijast. Usun, et nõustute: keskmine Eesti pere on täna igas mõttes võrreldamatult rikkam, kui kümmekond aastat tagasi. Ometi räägitakse sellest, et vaesust on palju ja see süveneb.
Suurimaks vaesuse põhjustajaks on hariduse puudumine, millele järgneb võimaluste oluline ahenemine tööjõuturul. Kindlasti on võrdsete võimaluste tagamine hariduses üks riigi olulisi ülesandeid. Igal inimesel on olemas head eeldused mõnel alal hästi hakkama saamiseks. Need eeldused tuleb leida ja välja arendada. Sotsiaalministeeriumi uuring ütleb, et kui kõrghariduse omamine on kindel garantii vaesusest pääsemiseks, siis kutsehariduse omamine seda kahjuks veel ei ole. Lähiaastatel investeerime Euroopa Liidu toel suuri summasid kutseharidusse, et ametikoolide ruumid saaks korda ja kaasaegselt sisustatud. Eesmärgiks tuleb seada, et igaüks, kes kutsekoolis omale ameti õpib, ka sellel erialal tööle saab. Olgu tegemist siis koolist tulnud noorega või juba töötuksjäänuna uue ameti õppinud keskealise või vanema inimesega.
Ent noortel, kes usina õppimise asemel eelistavad moodsas keeles öeldes tšillimist ja hängimist, tasuks korrakski mõtelda rahvajutu sipelgale, kes rohutirtsule soovitas: kui suvel lõid vaid laulu, tuleb talvel tantsimisega sooja teha.
Mõtlemine ja vastutus ausse
Igale teole järgneb tagajärg ja tagajärgede eest tuleb vastutada. Palju räägitakse inimestest, kes ei suutnud läbi mõelda SMS laenu hinda ja on täna hädas tagasimaksmisega. Tuleb aga tunnistada, et piiks-piiks kiusatusele järele andes jäi mõtlemisest vajaka. Mida riik oleks pidanud tegema? Rohkem teavitama, olen nõus. Minema nüüd appi ja maksma mingi osa laenust kinni? Mitte mingil juhul. Oma rumaluse eest peab ise vitsad saama ja probleemid ära lahendama, sest ainult nii on lootust edaspidi mitte sama reha otsa astuda.
Riik loob reegleid ja inimesed on oma käitumisotsustes vabad. Riik ei saa öelda: et ärge ostke poest lihatooteid, mille lihasisaldus on väga madal, mis sellest, et hind soodne. Riik on loonud reegli, et tootja peab lihasisalduse protsentides kauba etiketil välja tooma. Nii on ostjal võimalik teha teadlik valik ning osta suurema lihasisaldusega vorsti. Toitudes tervislikumalt, hoiame end tervisehädadest ja pikendame tervena elatud eluiga.
Riigi ülesanne on tagada, et turuosalised jagaksid klientidele piisavalt informatsiooni, et inimesed saaksid teha omi valikuid teadlikult. Või teinegi näide toidupoest. Kui üks piimatootja pakendab oma piima 0,9 liitrisse pakendisse, siis ostja jaoks võib väiksem kogus jääda märkamata ja ta ostabki odavama lõpphinnaga piima. Kas ta sai petta? Ei saanud, sest hinnasildil oli (küll väiksemas kirjas) välja toodud ka liitri hind. Seega olid ostjal olemas kõik võimalused teha teadlik valik.
Kas pingutama ei peagi?
Kuidas vaesus tekib? Paljud asjad on mõtlemises kinni. Lihtne on öelda, et kui mõtled enda vaeseks, siis oledki vaene. Küll oleks siis lihtne rikkaks saada, mõtle end rikkaks ja oledki. Tundub primitiivne, aga ka tegelikult aitab mõtlemine väga palju. Positiivne mõtlemine viib elu edasi. Jah, raha mõtlemisega taskusse ei tekita, meelerahu ja tasakaaluka käitumise tagab õige mõtlemine aga küll. Küll oli sellel suvel tore näha pensionäre Viljandis vaarikaid müümas. Värskes õhus marjade korjamine on tervislik töö ja mahamüümine täidab kukrut. Nendega vaesusest rääkida on kohatu, sest nad teavad – aitad end ise, aitavad sind ka teised. Ei saa jätta lisamata, et pensionid soovib valitsusliit nelja aasta jooksul kahekordistada ja noorte perede vaesusriski vähendab juba mitu aastat vanemahüvitis, millega lapse sünni järel nüüd juba pooleteise aasta jooksul kompenseeritakse ühele vanemale lapsega kodus oldud aja jooksul saamata jäänud palk.
Me oleme rahvusena rikkamad kui enamik maailma rahvaid – meil on oma riik. See on meie kõigi ühine rikkus. Usun endiselt, et Eesti jõudmine Euroopa rikaste riikide sekka ei ole suurem pingutus, kui okupatsioonist vabanemine. Pingutama peame aga kõik, sest vaid nii suureneb jõukus nii igal inimesel, kui kogu riigil.