Kolmapäevane õhtu Järvamaa jahimeestega kohtumisel Paides kestis kokku pea kolm tundi ja ebakindlust muutuste ees oli parasjagu.
Jahimeeste ja maaomanike esindajate vahel on läbirääkimised uue jahiseaduse üle kestnud neli aastat ning eelnõus lõpuks saavutatud kompromiss on õhkõrn. Kompromiss oli eelduseks eelnõu Vabariigi Valitsuses heakskiitmisel ja Riigikokku saatmisel. Nüüd on Riigikogu keskkonnakomisjoni ülesanne kompromissi silmas pidades eelnõud menetleda, paremaks muuta ja vastu võtta.
Eilsel kohtumisel olime ühel meelel, jahiseaduse puhul on õige lähtuda maaomanikust. Suuri vaidlusi tekitasid aga maaomanike õiguste kasutamise küsimused ja ulukikahju hüvitamise regulatsioon.
Jahiseaduse kohaselt nimetatakse Jahimaaks jahiuluki vabaks elamiseks sobivat ja jahipidamiseks kasutatavat ala. Jahipiirkond on suurulukitele jahipidamiseks moodustatud ala, mille jahimaa pindala ühes ringpiiris on vähemalt 5000 hektarit. Jahipiirkonna kasutusõigus on õigus korraldada jahipiirkonnas jahti ja teha jahiulukite seiret. Jahipiirkonnad moodustab ja jahipiirkonna kasutamise loa väljastab Keskkonnaamet. Luba on õigus taotleda isikul, kes on kas ise jahipiirkonnas asuva maa omanik või tal on leping mõne seal asuva maaomanikuga. Kui samas jahipiirkonnas taotleb luba mitu isikut siis eelistatakse seda, kellel on suurema pindala ulatuses maaomanik või maaomanikega kokkulepped. Suur vaidlus käis kohtumisel selle üle, kas lähtuda pindalast või isikutest. Aga kui piirkonna suurus on 5000 hektarit (ja keegi ei vaidle selle üle) siis kuidas nüüd äkki pindalaarvestusest üle minna isikute arvestusele?! Sel juhul tuleks ju ka piirkonna suurust arvestada omanike arvust lähtuvalt, mis muidugi muudaks olukorra absurdiks. Ega siis loomad omanike juures ei ela, ikka metsas.
Ka jahipiirkonna kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel on aluseks maaomanike tahe. Selleks, et jahipiirkonna kasutajate vahetamine liiga kergekäeliselt ei sünniks, on seadusesse kirjutatude 2/3 nõue. Maaomanikele, kes taotlevad jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist, peab kuuluma vähemalt 2/3 jahipiirkonna pindalast, et oleks selgelt kvalifitseeritud enamuse otsus. Nii on tagatud jahimeeste õigused stabiilsemale tegutsemisele.
Tänase eelnõu järgi antakse jahipiirkonna kasutusluba tähtajatult, mis on aga saanud palju kriitikat nii maaomanikelt kui jahimeestelt. On kaalumisel, et kasutusluba väljastada siiski tähtajaliselt, näiteks 10 aastaks, et mitte põlistada luba ja seada põhjendamatut piirangut omandiõigusele. Tähtajalisus annaks vajaliku kindlustunde nii maaomanikele kui jahimeestele.
Ulukikahju hüvitamise regulatsioon lähtub eeldusest, et maaomanik ja jahipiirkonna kasutaja lepivad omavahel kokku ulukikahju tekkimise kompenseerimises. Kui aga leping puudub, siis näeb eelnõu ette vastavate tingimuste täitmisel kahju hüvitamise summas 100 eurot hektari kohta aastas. Jahimeeste arvates on summa liiga suur ja maaomanike arvates liiga väike. Summa on kompromiss maaomanike ja jahimeeste vahel, sihiks on siiski kahe poole vahelised kokkulepped.
Seaduseelnõus on antud päris ranged tingimused, mille täitmisel on üldse põhjust ulukikahju hüvitamist nõuda. Maaomanik peab tegema ennetava teate, võtma kasutusele meetmed kahju tekkimise ärahoidmiseks ja peab olema lubanud omal maal jahipidamist. Lisaks on veel tervelt kaheksa põhjust, millal jahipiirkonna kasutaja ulukikahju hüvitama ei pea. Sellegipoolest kardavad jahimehed suuri ulukikahju nõudeid ees ootamas. Ilmselt aitab hirme maandada eelnõu kohaselt keskkonnaministri poolt kehtestatav määrus, mis paneb paika kahju hindamise alused ja metoodika, hüvitatavate põllumajanduskultuuride ja okaspuude nimekirja, nõuded hindamisaktile, kahju hüvitamise täpsustatud ulatuse ja hüvitamise korra.
Tõnis Kõiv
RK Keskkonnakomisjoni liige
PS! 6.veebruari õhtusel jahimeestega kohtumisel oli kohal ka ERR-i Kesk-Eesti reporter Olev Kenk, kes tegi kohtumise põhjal uudisloo Hommikutelevisiooni.
PPS! Maaomanike värskete seisukohtadega saab tutvuda siit
Tervist!
Mul tekkis jahiseaduse teemalisi tükke lugedes küsimus: MIKS seda seadust muuta eelkõige tarvis oli?
Loetud kirjatükkidest on eranditult silma paistnud, et seadusetegijad väidavad muutmise põhjuseks maaomanikele keskendumist (omanikeriik jne) ning jahimehed räägivad liigirikkusest, ökoloogilisest tasakaalust jms.
Veel ei saa ma aru, miks ei saa jahipiirkonna kasutusõigust jagada omanike arvu põhiselt? Piirkonna suurus on ju vähemalt (mitte täpselt) 5000 ha. Praegune plaan tundub küll suurmaaomanikke soosivat või kas saab kindlalt väita et see pole nii? Mul on jahimeestega sarnane arusaam, et probleem ei oleks niivõrd suur, kui need omanikud oleksid eestlased aga kui tõepoolest suur osa (mul andmed puuduvad) suurmaaomanikke on välismaise päritoluga, siis võivad jahinduse eesmärgid siin riigis paigast nihkuda. Et väljamaalastele mitte liiga teha ja nad osutuvad siiski asjalikeks, Eesti ökoloogilisi eesmärke silmas pidavaks, siis jälgiks ma seaduse loomisel ikkagi printsiibist “eelista Eestimaist” (mida EUs olles meie riigi juhtimine minumeelest juba liigagi palju unustama kipub).
Aajah, lisaks nägin märkust, et uue, vägagi keskkonda puudutava, seaduse muutmise protsessis ei ole läbi viidud keskkonnamõjude hindamist. Tervikliku ratsionaalse analüüsi osatähtsus tundub pahatihti seadusloomes marginaalne olevat võrreldes emotsioonide ja võib-olla isegi kellegi kasu silmas pidamisega. Isegi kui ma viimase lausega veidi ülekohtune olen, on seda siiski oluline iga uue asja “disainimisel” meeles pidada!
Marti.
Disclaimer: Ma pole jahimees, seadusemees ja kahjuks ei ela isegi Eestis aga ei välista, et tulevikus olen seda kõike korraga:D
Marti, jahiseadust on vaja muuta selleks, et maaomanikul tekiks ometi kord õigus otsustada, mis tema maa peal toimub. Täna on kuhjaga näiteid, kus jahimehed “sõidavad” maaomanikest lihtsalt üle ja see ei ole õige.
Loomulikult ei taha jahimehed oma eelisseisundist loobuda ja seetõttu sõdivadki vastu, räägivadki ulukitest, liigirikkusest, ökoloogilisest tasakaalust jmt. Aga ega kõik see räägitu ei ole jahimeeste privileeg ega monopol. Ei ole mingit alust kahelda, et maaomanik omal maal täpselt samamoodi ja pareminigi veel ulukite eest hoolitseb (nii palju kui seda metsikus looduses üldse vaja peaks olema), liigirikkust kaitseb ja ökoloogilist tasakaalu hoiab. Kõige suurem muudatus ongi, et jahimees ei ole enam eespool maaomanikku vaid siiski maaomaniku jaoks pigem teenuse (jahiteenuse) osutaja.
Jahipiirkonna suurus on määratud hektarites ja seetõttu ei ole mingit põhjendust poolel teel muuta arvestus äkki omanikepõhiseks. Loomad elavad siiski ju metsas mitte omanike juures.
Kui väikeomanikud tahavad otsustada teiste omanike (suuromanike) eest siis tuleb nii öeldagi. Minu arvates ei ole õige anda väikestele õigust suurte eest otsustamiseks. Demokraatlikus ühiskonnas langetab otsuse enamus, arvestades vähemusega. Jahipiirkonna kasutaja vahetamisel on täna lausa 2/3 pindala omanike nõusolekut vaja, väga suur ühine meel tuleb leida.
Eelista Eestimaist on tore ja tarvilik kampaania jaekaubanduses. Samas aga ei kujuta ma ette, et me seaks omanikele piirangud, kellele tohib ja kelle ei tohi oma omandit müüa. Siit on väga lühike samm loosungini Eesti eestlastele ja natsionaalsotsialismini. Euroopa Liidu üheks aluspõhimõtteks on kapitali vaba liikumine ja seega ei ole seaduslik seada piiranguid EL-i kodanikele vara omandamisel (alati peab olema ju ka teine pool ehk vara võõrandaja). On meelevaldne arvata, et maaomaniku rahvusest tuleneb tema suhtumine ulukitesse või Eesti õiguskorda laiemalt. Teine EL-i aluspõhimõte on muide inimeste vaba liikumine, mida sinagi naudid Rootsis õppides, töötades. Väga tore.
Arusaamatu on seegi, et milline jahiseaduse muudatus siis nüüd keskkonnamõjude hindamist vajab? Kas see, et jahimeeste tsunfti eelisõigused kaovad? Või hoopis see, et jahindusküsimusi hakkavad otsustama maakondlikud nõukogud, kuhu kuuluvad nii maaomanikud, jahimehed kui riigi esindaja?
Tuletan meelde, et uus seadus on loodud NELI (4) aastat kestnud läbirääkimiste tulemusel, läbirääkimiste laua taga olid maaomanike ja jahimeeste esindajad. Kõik küsimused on läbi vaieldud, enamus lausa mitu korda. Samas ei ole põhjust loota, et aastakümneid kestnud eelisõigusest loobumine ja omanike riigile kohase regulatsiooni kehtestamine lihtsasti läheb. Aga teisiti ei saa.
Tänud selgitava vastuse eest!
Nagu mainisin, ma selle ala asjatundja pole, aga huvitav arutelu tekitas lihtsalt mõned küsimused.
Ja vaba liikumise teemal, usun mind, nii mina, kui paljud teised naudiksid õppimist/töötamist Eestis palju enam. Osalt seetõttu ma Eesti asjadel regulaarselt pilku peal hoiangi.
Aga veelkord, hea et valgustasid teemat mulle ja näen, et mu arvamus, et küllap seda asja pikalt ja pingsalt arutanud olete, oli tõene.