Tänasest Riigikontrolli auditi arutelust Riigikogu Riigieelarve kontrolli komisjonis saab tõesti teha järelduse, et tegelikult ei hooli Tallinn abivajajatest. Audit tõi välja, et kortereid jagatakse sundüürnikele, tegemata enne selgeks, kas on neil üldse linna abi vaja. Samal ajal aga saavad tõelised abivajajad vaid pisku osaliseks.

On elementaarne, et kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekanne muretseb kõige nõrgemini kaitstud elanike pärast. Olgu nendeks vanurid, puuetega inimesed, lastekodust elluastujad, vangist naasnud jne. Neile ja paljudele teistele abivajajatele on omavalitsus tihti viimaseks päästerõngaks abi saamisel. Tallinn on siia ritta lisanud veel sundüürnikud, jättes täiesti täpsustamata, kas neil ka sotsiaalseid probleeeme esineb. Vastavas nimekirjas on ligi 1500 soovijat, kelle puhul on ainsaks kriteeriumiks 2003 aastal tehtud avaldus sundüürnikuks olemise kohta.

Kas peaks linn andma korteri inimesele, kel kinnistusameti andmetel juba mitu kinnistut olemas on? Ei peaks, lausa ei tohiks. Aga Tallinnas ei vaadatagi sundüürnike nimekirjas olevate isikute puhul vara kohta käivaid andmeid ega tehta selgeks, kas inimene äkki saaks ise oma eluruumi probleemi lahendatud. Või kas tal üleüldse ongi probleeme eluasemega?!
Samal ajal kui sundüürnikele jagatakse tuhat korterit jagus sotsiaalselt abivajajatele 2007 a vaid 50 korterit. Kas pole ebaõiglane?

Iga kohaliku omavalitsuse, sealhulgas Tallinna linna ülesanne peaks olema aidata sotsiaalselt abi vajajaid. On maksumaksja raha raiskamine, kui kortereid jagatakse neile, kes ise hakkama saavad.

Riigikontroll sai keskerakondlastest mitmeid süüdistusi, kuigi oli oma tööd teinud selgelt erapooletult. Ega seadus tegelikult ei annagi Riigikontrollile muid võimalusi. Nemad kontrollivad seaduslikkust, aga mitte otstarbekust. Tallinna korterijagamise põhiprobleemiks aga ongi just ebaotstarbekas, ebaselgete reeglite järgi toimuv linnarahva vara laiali jagamine. Seda saab ainult linnakodanik takistada.