Hiljuti otsustas Estonian Airi nõukogu, et soomlasest tegevjuht siiski ei suuda imet teha ja väikest (ja meile nii armsat) lennufirmat kasumisse tuua. Tero Taskila ei suutnud isegi kahjumit vähendada ja seetõttu vahetas nõukogu ta rootslase Jan Palmeri vastu. Kas sellest on abi?
Estonian Air on väikese riigi ja väikese rahva rahvuslik lennukompanii. Meid on ainult 1,3 miljonit inimest (suurlinnade linnaosadki on suuremad) ja kahtlematult on meil keeruline omada oma lennufirmat. Aga kui küsiks vahelduseks eneselt, kas meil on üldse vaja rahvuslikku lennukompaniid? Täitsa mõistan esmast emotsiooni – kuidas saab üldse niimoodi küsida, muidugi on vaja, me ei saa ju end liikumisvõimalustest ära lõigata jne, jne. Juhin tähelepanu, et tavaliselt on argumendid, vähemalt ratsionaalsemad neist seotud vajadusega lennata, tagada ühendused muu maailmaga.
Ometi: bussiühenduse tagamiseks meil Eestis ei ole riiklikku bussifirmat. Sellegipoolest bussid sõidavad, ühendavad Eesti linnu ja külasid omavahel, enamus liine toimib turutingimustel, osadele maksab riik dotatsiooni. Miks ei võiks lennunduses analoogset lahendust proovida?
Selle asemel et järjekordsed kümned miljonid eurod maksumaksja raha Estonian Airis ära kulutada võiks sama raha eest hoopis rahvusvahelise hankega lennureise osta. Skeem oleks ise-enesest lihtne. Eesti riik määrab ära tingimused, et soovime näiteks kahte lennuühendust päevas järgmiste linnadega (Brüssel, London, Berliin, Pariis jne, nimekiri sõltub meie võimalustest), pileti hind on fikseeritud ja lennufirmadelt ootame pakkumisi riikliku pealemaksmise ehk dotatsiooni suuruse osas. Seejärel rahvusvaheline hange ja loodetavasti on mitmed tänased tegijad lennundusturul huvitatud osalemisest liiniveol, kus riigipoolne dotatsioon maandab nii mõnegi riski. Muidugi on siin veel mitmeid nüansse, saatan peitubki detailides, aga sellegipoolest tasuks vähemalt alternatiivina eelkirjeldatud võimalus läbi kaaluda. Muidu lööme järgmised kakskümmend miljonit eurot Estonian Airis lihtsalt laiaks, teadmata, kas alternatiivseid lahendusi oleks ja mis need maksaks.
Ilmselt on Eestil hanke tegemiseks vaja Euroopa Komisjoni luba. Kuna aga Eesti asub Euroopa Liidu mõistes selgelt ääremaal siis ei tohiks olla keeruline tõestada lennuühenduste vajalikkust. EK transpordivoliniku Siim Kallase kabinetiülem Henrik Hololei viitas hiljaaegu, et konkreetsete ühenduste ostmine riigi poolt on täiesti kasutatav lahendus. Sarnaseid mõtteid on esitanud teisedki. Eestil on vaja mugavaid toimivaid lennuühendusi, mitte tingimata oma lennufirmat. Mõtleme piirideta ja kaugemat tulevikku silmas pidades ning arutame koos laiema avalikkusega alternatiivid läbi.
PS! Vahepealsel ajal on asjassepuutuvad inimesed teemaga tegelenud. Olen nõus, et riigihankega lendude ostmine on keeruline (vt. Postimehe uudist 23.novembril 2012), aga see ei saa ju ometi olla mitteproovimise põhjuseks?! Maailm ongi keeruline ja lihtsaid lahendusi ei ole.