Suur hulk prügi sai kokku kogutud, aga mis edasi? Kui nüüd järgmisi samme ette ei võta, tuleb mõne aja pärast jälle uus aktsioon korraldada. Tegin keskkonnaminister Jaanus Tamkivile kolm ettepanekut, kuidas edasi minna.
Esiteks soovitasin keskkonnainspektsioonil sisse seada lühinumbriga telefon, kuhu saaks ebaseaduslikust prügist teatada. Sinna võiks helistada ka siis, kui maanteel märgatakse prügi maha laadivaid autosid või eessõitva auto aknast prügi välja visatakse. Numbrit ja sellele helistamise korda tuleks avalikkusele pidevalt tutvustada. Praegu enamjaolt ei teata, kuhu helistada või mida ette võtta, kui märgatakse keskkonna prahistamist.
Teiseks tuleks laiemalt tutvustada ka prügi ebaseadusliku käitlemisega seotud ohtusid ja ähvardavaid karistusi. Reisilaevade pardal on näha silte, kus meenutatakse, et prügi merre viskamine on karistatav. Ka maanteede ääres ja näiteks bensiinijaamades võiks sarnast teavitamist teha. Panna suured sildid üles, kus selgelt kirjas, et prahipildumise eest trahv kuni kaheksateist tuhat krooni. Küll selline meeldetuletus nii mõnegi mõistusele tooks.
Kolmandaks arutlesime liiklusseaduse muutmise vajalikkuse üle. Minu arvates tuleks seadustada kohustus, et igas autos peab olema prügi kogumise kotti või muu võimalus prügi kogumiseks. Liikluspolitsei saab vajadusel selle olemasolu kontrollida. Tean isiklikust kogemusest – see toimib. Kasutan oma autos näiteks väikest karpi, mille olen paigutanud esiistmete vahelisse laekasse. Väga mugav on tee peal tekkivat prahti karpi panna ning siis selle sisu prügikasti tühjendada. Kui kõigil oleks autos prügi kogumine läbi mõeldud, väheneks prahi aknast väljaloopimise kiusatus. Praegu on prügikoti omamine autos südametunnistusest lähtuv ehk vabatahtlik. Kui asi kohustuslikuks teha, siis väheneks teeäärte ja linnatänavate risustamine kindlasti.
Vestlesin eelmise nädala reedel Tallinn-Tartu maantee äärset sodi korjanud Paide Ühisgümnaasiumi õpilastega. Tundsin piinlikkust nende isade ja emade eest, kes autoaknast sodi välja loobivad. Kas mõtlevad suitsukoni või kommipaberi minema lennutajad, et nende endi lapsed tulevad ja korjavad selle kord kokku.
Et Eestimaa saaks puhtaks ja jääks puhtaks, vajame mõtteviisi muutust. Prügi laialiloopimine peab olema palju laiemalt taunitav, kui seni. Seadusandjal, riigipoolsel teavitamisel ning riigi sunnil on siin oma roll täita.