Tallinna Lauluväljakul toimunud Öölaulupidu oli vägev. Võimas ühtsuse ja üheskoos iseseisva ja vaba Eesti eest seismise igapäevase vajaduse tunnetus.

Öölaulupidu meenutas meie ajalugu, tuletas meelde meie iseolemise haprust ja vabaduse suurt väärtust. Meeliülendav kogemus, mis jääb kauaks meelde ning loodetavasti muudab igaühte meist paremaks. Hoolivamaks oma riigi, oma maa ja oma rahva suhtes. Väga tabavalt öelduna – märkamise pidu. Südamlik tänu lavastajale, esinejatele, kõigile osalejatele.  

 

Võib öelda, et rahvusliku eneseteadvuse uus kasv algas kuskil 2006 a sügise paiku kui rahvaliitlased ja keskerakondlased asusid Rüütlit jälle presidendiks tõukama. Protest vanameelsete vastu ja soov edasi liikuda tõi kokku kontserdi (väikese laulupeo) Estonia kõrvale Tammsaare parki. Jälle oli laulust abi ning Toomas H. Ilves saigi Eesti Vabariigi Presidendiks. Järgmine hetk ei andnud end kaua oodata. Juba järgmise aasta aprillis toimusid Tallinna (ja mitte ainult) tänavatel rahutused ning eestimeelsus tugevnes taas.

Eile toimunud Öölaulupidu tõstis tunnet veel järgmisele, kõrgemale tasemele. Vanematele inimestele tuletas meelde, noorematele andis teada. Mul on hea meel, et ka meie President, Toomas H.Ilves sai nüüd tunda öölaulupidude fiilingut, istuda oma rahva seas ja laulda kaasa.

 

Tore oli näha nii mitmegi Eesti lipu küljes ka Gruusia lippu. Selge see, et me ei saa oma Öölaulupidu muuta grusiinide vabaks laulmise peoks. Eks igaüks peab ikka ise oma vabaks saamise tee valima ja mööda seda teed järjekindlalt edasi liikuma. Aga meie kindla toetuse ja  solidaarsuse väljendusena olid Gruusia lipud ja Gruusia ansambel täiesti omal kohal.

Olen viimastel päevadel erinevate inimestega Gruusia teemal vesteldes pidanud selgitama, et kas ikka grusiinid ise ei alustanud sõjalist konflikti. Olen alati toonud koduse näite: kujutage ette, et mingi seltskond Narvas otsustab välja kuulutada autonoomse vabariigi, loob oma relvastatud üksuse teistpoolt Narva jõge saadud relvadest jne. Kuigi kõik riigid maailmas tunnustavad Eesti territoriaalset terviklikkust, toimib Narvas de facto siiski mingi muu võim.  Siis ühel hetkel otsustab Eesti valitsus, et on aeg Narvas Eesti riigi põhiseaduslik võim taastada ja saadab ebaseaduslike relvaformeeringute vastu sõjaväe. Nüüd teatab Venemaa, et ta asub kaitsma omi Narvas asuvaid kodanikke ning ründab Narvat, aga ka Narva-Jõesuud ja Sillamäed. Samuti pommitavad Vene lennukid Tartut, Paidet, Viljandit, Tallinnat, kopteritelt pommitatakse põlema Lahemaa Rahvuspark jne. Kas tekiks meil eelkirjeldatud väljamõeldud olukorras küsimust, et äkki ikka oleme ise süüdi, et soovisime oma territooriumil korda majja lüüa?!

 

Georgia juhtumi lahendamine on selgeks lakmuspaberiks, mis näitab meile selgelt ära, kuidas on läänemaailm valmis lahendama olukordi, kus üheks osapooleks on Venemaa. Eesti panus olukorra lahendamisse on tulevikku suunatud tegevus. Mida kiiremini tuleb lahendus, mis viib Vene väed Gruusiast välja ning säilitab Gruusia territooriumi terviklikkuse, seda parem Eestile, Lätile, Leedule, Ukrainale, Moldovale jt riikidele.