Õiguskantsler Allar Jõks on oma põhitöö kõrvalt kulutanud palju aega enda meedias eksponeerimisele ja meediaga manipuleerimisele. Põhitöö analüüs aga näitab isegi põhiseaduserikkumist ja tegematajätmisi.
Kõigepealt algusest. Allar Jõks nimetati ametisse 20.veebruaril 2001. Tema eelkäija Eerik-Juhan Truuvälja ametiaeg oli lõppenud 19. juunil 2000. Vahe tuli sisse sellest, et 10. oktoobril 2000 ei kogunud Riigikogus piisavalt poolthääli õiguskantsleri kandidaat Priit Kama (erakondliku kuuluvuse, poliitilisse ühendusse Res Publica ja erakonda kuulumise, akadeemilise kraadi puudumise ja 28 aastase vanuse tõttu). Kandidaadi väljavalimist, tema programmiliste seisukohtade ettevalmistamist ja kantselei personali ning tööstiili kujundamist organiseeris presidendi kantselei ülem Res Publica liige Urmas Reinsalu.
Seega on meie ajaloos juba olnud olukord, kus parlament ei kinnita Presidendi poolt esitatud esimesena esitatud kandidaati.
Allar Jõks on õiguskantslerina esitanud Riigikogule 9 ettepanekut seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Neist 6 võttis Riigikogu vastu, 3 mitte ja need jõudsid Riigikohtusse (kaks korda valimisliitude asjus, üks kord erakondade rahastamise asjus).
Võrdluseks: eelmine õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli esitas oma ametiajal 23 ettepanekut seaduste põhiseadusega kooskõlla viimiseks ning pidas ligi 60 ettekannet seaduste muutmise vajadusest. Allar Jõks on pidanud 14 ettekannet, mõnel juhul väites avalikkusele, et seadus on Põhiseadusega vastuolus, tegemata aga Põhiseaduses ette nähtud ettepanekut seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks.
Põhiseadust lugedes selgub, et ettepaneku tegemine on kohustuslik, ettekanne aga mitte. Kui õiguskantsler leiab, et seadus on põhiseadusevastane, peab ta tegema Riigikogule ettepaneku põhiseadusevastasuse kõrvaldamiseks (§ 142). Ettekande võib õiguskantsler esitada, kui ta seaduste, seaduseelnõude või inimeste kirjades osutatud probleemide analüüsi tulemusel leiab, et see on vajalik (§ 139). Põhiseadusevastasele seadusele ettekande, kirja või lihtsalt meediapöördumisega reageerimine ei ole kindlasti Põhiseadusega kooskõlas.
Alljärgnevalt mõned juhtumid, mil õiguskantsler ei täitnud oma ülesandeid erapooletult ja orienteerus vaid meediale:
1. 27.veebruaril 2003, so kolm päeva enne Riigikogu uue koosseisu valimisi esitas A. Jõks Riigikogule ettepanekud üliõpilaste eluasemetoetust ja maksuintresse käsitlevate seaduste põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Nende ettepanekute menetlemine oli istungite lõppemise tõttu objektiivselt võimatu.
Sellisel ajal ettepaneku tegemine oli esmakordselt Riigikokku kandideerinud Res Publica poliitikute huvides, kahjustamaks Reformierakonna ja Keskerakonna mainet nende valijate silmis (Reformierakonna valijatele oli oluline maksuintressi kaasus, Keskerakonna valijatele eluasemetoetuse kaasus). Jõks oleks saanud oma ettepaneku teha nii varem, mil oli võimalik ettepanekut menetleda kui ka pärast valimisi.
2. Riigikogu liikmete äriühingute nõukogudesse kuulumise lõpetamiseks ei ole A. Jõks tegelikult juriidiliselt argumenteeritud ettepanekut esitanud, ehkki selline pettekujutlus on avalikkusele loodud. Teemat on käsitletud poliitilises võtmes kõnedes ja meedias.
3. Pärast 2003. aasta Riigikogu valimisi kolmekordistati võitjaerakondade (Keskerakond ja Res Publica) eestvedamisel erakondade riigieelarve eraldisi, muudeti erakondade rahastamise kontrolliorganiks Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon ning sõnastati Res Publica esindaja ettepanekul seadus nõnda, et erakondadega seotud poliitiliste ühenduste rahastamine jäi kontrolli alt välja. Ehkki eelarveeraldise sel määral suurendamine oli vastuolus valimiste ühetaolisuse ja erakondade võrdsete võimaluste põhimõtetega, õiguskantsler seda ei vaidlustanud.
4. Õiguskantsler ei vaidlustanud ka 2003. aasta lõpus muudetud erakondade rahastamise kontrolli süsteemi, eelistades seda teha aastaid hiljem. Meediakampaania saatel pöördus õiguskantsler Riigikohtusse alles 16. veebruaril 2007. Erakondade rahastamist korrastav eelnõu oli Riigikogus 2006. aasta detsembri alguses algatatud, seega ei saanud aktiivse valimiskampaania ajal aasta enne õiguskantsleri volituste lõppu astutud sammu pidada Eesti õiguskorra huve siiralt teenivaks.
5. Enne 2002. aasta kohalikke valimisi rahuldas Riigikohus osaliselt õiguskantsleri taotluse taastada valimisliitude moodustamise võimalus. Riigikogu taastas selle võimaluse ajutiselt, lisades seadusesse sätte, mille järgi pidi valimisliitude moodustamise õigus lõppema 1. jaanuaril 2005. A. Jõks lasi sellel sättel ligi kolm aastat kehtida, ja vaidlustas selle suure meediakäraga detsembris 2004.
6. Õiguskantsler jättis vaidlustamata ka poliitilise välireklaami keelamise seaduse, mis andis enne 2005. aasta kohalikke valimisi eelise neile erakondadele, kel ei olnud keelamise hetkeks välireklaami pinnad reserveeritud. Reeglina on mõned kuud enne valimisi tehtud muudatused, mis muudavad ebavõrdselt valimisvõitluse tingimusi, loetud põhiseadusevastaseks. Valimiskampaaniaks kuluvat raha see keeld ei vähendanud, raha liikus teistesse kanalitesse. Seaduse vaidlustamatajätmine oli kasulik Isamaa ja Res Publica Liidule. Ebaselge keeld tekitas juriidilise segaduse, mida süvendas õiguskantsleri ettekanne (mitte ettepanek) Riigikogule, milles A. Jõks märkis, et välireklaami keeld on põhiseadusevastane. Ettepanekut õiguskantsler ei esitanud, mida võib pidada temapoolseks põhiseaduse rikkumiseks.
Ehkki õiguskantsleri kantselei meediastrateegia on teinud A. Jõksi isiku tuntuks ja tekitanud mulje, mille kohaselt A. Jõks on töötanud hästi, kinnitavad faktid, et õiguskantsler on olnud õiguskorra parandamisel pigem väheaktiivne ning allunud poliitilisele survele. Poliitilise kampaania võtete kasutamine ning hämamine selgete argumenteeritud seisukohtade asemel on põhiseaduses toodud õiguskantsleri ülesannete ja rolliga vastuolus. A. Jõks on oma põhitöö kõrval kulutanud märkimisväärselt aega enese meedias eksponeerimisele, põhitöö analüüs näitab põhiseaduserikkumist ja manipuleeritavust. Jõks on teinud meediakanalite vahel vahet, saates infot valikuliselt ning tihti ka tunduvalt varem meediale kui ettepaneku adressaadile.