Ettevõtja Priit Alamäe ettepanek lubada Eestisse tuua Aasiast odavat tööjõudu, keda rakendada lapsehoidjatena tööle huviliste peredes, on kaasa toonud mitmeid arvamusi. Mõned üllatavad, mõned mitte…
Priit Alamäe pakkus välja, et madalapalgalised lapsehoidjad Filipiinidelt, Indoneesiast, Indiast saaksid võimaluse Eestisse tulla, olla siin vastuvõtva perekonna ülalpidamisel ning hoida väikeseid lapsi. Nii aitaksid nad kaasa lapsevanemate võimekusele varem ja rohkem tööle pühenduda ning sedamoodi uut lisaväärtust luua. Kitsaskoht on selles, et Eestist palgatud lapsehoidja hind on esiteks väga kallis (paljud vanemad ei saa seda endale lubada) ja teiseks on sel turul väga piiratud pakkumine. Aasia riikidest sissetoodud lapsehoidja puhul oleksid kulud väiksemad ja seega rohkematele peredele taskukohased.
Sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre on seepeale arvanud, et pigem võiks tööandjad pakkuda lastehoiuvõimalusi nagu nad täna pakuvad parkimiskohti (erinevus kuludes on muidugi märkimisväärne) ja eelkõige neile töötajatele, kellelt tööandja eeldab õhtust või öist töötamist. Aga see lahendaks vaid osa probleemist.
IRL-ist Reet Roos on aga minu suureks üllatuseks seda meelt, et nende pakutud astmeline tulumaks lausa soosiks odava võõrtööjõu sissetoomist ning pigem aitaks Aasiast pärit lapsehoidja kaasa emapalga süsteemi muutmisele. Arusaamatuks küll jääb, et mis selles emapalgas siis muuta vaja on, aga veelgi rohkem paneb imestama, et konservatiivset erakonda esindav poliitik on nii lahkelt Eestisse võõrtööjõu sissetoomise poolt. Milline põhimõtteline muudatus IRL-i senises poliitikas. Kas nüüd siis võib prügikasti heita IRL-i varasemad võõravihast kantud nõudmised, et ei mingit võõrtööjõudu, ei mingeid migrante jne.
Mida ma ise Alajõe ettepanekust arvan? Kahjuks on lasteaia-ja sõimekohtade puudus täna veel reaalsus ja lapsehoidja aitaks siin noore ema või isa tagasi tööle. See on kindlasti positiivne. Kui paljudel on tegelikult võimalik oma peresse võtta kolmas inimene, võõrast kultuuriruumist ja võõraste kommetega? Kuidas mõjub võõras keeles lapsehoidja lapse arengule? Teatavasti on lapse areng esimese kolme eluaasta jooksul eriti kiire ja juba kolmanda eluaasta lõpuks saab temast isiksus.
Lapse aktiivne kõne areneb varases eas samuti tormiliselt. Kuni 1,5 aastani omandab laps 30 kuni 100 sõna ja on nende kasutamisel suhteliselt passiivne. Seejärel muutub laps väga aktiivseks, avastades, et igal asjal on nimi ja ta tahab neid kõiki teada. Teise eluaasta lõpul tarvitab laps ca 300, kolmanda lõpul juba kuni 1500 sõna. Kui lapsehoidja on Aasiast siis mis keeles need sõnad on?
Seni oleme võõrtööjõust rääkides siiski mõelnud spetsialistidele, keda meil endil ei ole võtta ja kelle palkamine aitaks Eestis suuremat lisaväärtust luua. Miinimumpalgast väiksema palgaga nõus olevate töötajate Eestisse toomine suurendab varem või hiljem koormust meie sotsiaaleelarvele, mis on isegi pingeline. Pealegi on meil ju omad Eesti inimesed, kas töötud või väiksema töövõimega, kes oleks kindlasti huvitatud n ö tubasest tööst.
Töövõimereformiga pingutame selle nimel, et rohkem inimesi leiaks tee tööturule. Kui paremini toime tulevad ühiskonna liikmed pakuvad tööd väiksema töö-ja toimetulekuvõimega inimestele oleks sel veel ka ühiskonda sidustav mõju. Mulle meeldib riik, kus elavad vabad ja üksteisest hoolivad inimesed. Seega ei tasu odavas võõrtööjõus Eesti järgmist edulugu näha.
PS! Leidis avaldamist 3.septembri Postimees onlines.
Mõistlik arutelu. Aga ühest ei saa ma aru: miks Eesti riigijuhid lasteaia- ja -sõimekohtade vähesuse vastu midagi ette ei võta, ehkki see teema on aastaid üleval olnud? Eesti põletavaim probleem on eestlaste loomulik iive ja see oleks ometi üks hoob, mis võiks seda otseselt mõjutada. Jah, lasteaiakohtade loomine on omavalitsuste kohustus, aga kui nad sellega hakkama ei saa, võiks riik seda neilt karmimalt nõuda ning kui neil ei jätku raha, siis toetada. Jah, omavalitsustes võivad võimul olla teised erakonnad, kes võivad üritada riigilt saadud toetust enda teenena esitleda, kuid nii olulistes küsimustes oleks riigimehelik erakondadevahelised nääklused ületada. Arvan, et ei ole õige oodata veel mõned aastad, kuni sündimus kahanema hakkab ja “probleem iseenesest kaob”, vaid väga kiiresti tegutseda. Nt. ühe sajandikuga riigieelarvest (80 miljonit eurot) saaks rajada juba päris palju moodullasteaaedu. Minu arust oleks lasteaia/sõime küsimuse kiiret lahendamist eesti rahvale palju enam vaja kui uut Eesti Rahva Muuseumi või Rail Balticut.
Tänan kommentaari eest! Eesti riigis üldiselt ei ole üldse lasteaia-ega sõimekohti puudu. Sündivus ju kahaneb, mitte ei kasva. Kohti on puudu vaid mõnes Harjumaa vallas, Tartus ja vist ka Tallinnas. Mujal Eestis on kohti kõvasti üle. Riik on toetanud uute lasteaedade ehitamist ühekordse investeeringutoetusega ning EL-i rahast saab seda varsti jälle taotleda. Omavalitsused lasteaedu ka ehitavad, näiteks Rae vallas on korraga ehitamisel lausa kaks lasteaeda, Jürisse ja Peetrisse. Tegemist on valda valitseva koalitsiooni otsusega ehk siis poliitilise otsusega, kuhu valla raha investeerida ja kuhu mitte. Tallinnal tuleks tegelikult naabritega koostööd teha ja nii oleks mitme elulise küsimuse lahendamine lihtsam.
Ei ole mõtet omavahel vastandada Eesti Rahva Muuseumi (mida me juba ehitame ja mille rahastamine on tagatud), Rail Balticat (mille jaoks tuleb alles ühiselt Euroopast raha taotleda) ja lasteaedade ehitamist (seda tehakse üksikutes kohtades Eestis kohaliku eelarve vahenditest). Omavahel saab võrrelda sarnaseid asju.
Lasteaia-ja sõimekohtade kõrval tuleks minu arvates rohkem rääkida elu muutusest, mida lapse sünd peresse kaasa toob. Enam ei saagi end nii jäägitult tööle pühendada, sest laps nõuab oma aja ja tähelepanu. Kusjuures lapse jaoks võetud aeg toodab hulga väärtuslikumat “lisaväärtust” kui rahas mõõta on võimalik. Seda ei tohi suures tööle kiirustamise tuhinas ära unustada.