Tänane Postimees kirjutab sellest, et üle kolmesaja inimese arvates tuleks riigil luua elatisabi fond ja hakata sealt maksma elatisraha nende vanemate eest, kes seda ise ei tee. Riik võtku aga ühe vanema kohustused üle ja vabastagu teine vanem selle esimesega jändamisest.
Kas riik peaks hakkama maksa üksikvanematele elatisraha teise vanema eest ja looma vastava fondi? Just enam-vähem sarnase küsimuse esitas ajakirjanik mulle eelmisel nädalal, kui olin just pojaga juuksurist tulnud. Saatsin poja koos emaga väikesele rattatuurile Paide Vallimäele ning sain rahulikult ajakirjanikuga vestelda laste sündimisest ja kasvatamisest, muuhulgas ka laste kasvatamisele kuluvast rahast.

Põhitõde on, et lapse kasvatamisega peavad tegelema nii ema kui isa. Kahjuks tuleb seda ikka ja jälle korrutada, et mõlemal vanemal on mitte ainult õigus vaid kohustus ja vastutus lapse eest. Ei ole nii, et lõhkiläinud pere ühel vanemal on ainult õigused ja teisel ainult kohustused. Ei ole nii, et üks vanem peab ainult raha maksma ja lapse kasvatamisest osa ei saa võtta. Kuulen kohe vastuhääli, et see teine vanem (tavaliselt isa) ei olegi lapsest huvitatud, ta ei tahagi lapse kasvatamisest osa võtta. Küsin vastu, et kas pole mitte tagajärjega, mitte põhjusega tegemist? Kas üldse tahetakse lahkuläinud vanemalt muud kui ainult raha?

Väga hästi kirjutas laupäevases Postimehes (12.juuli) Tallinna lastehaigla psühhiaater Eve Põllu, millised probleemid võivad kaasneda läbimõtlematu käitumisega lahkumineku järel. Lapse arengu takistused, mis võivad viia olukorrani, et laps ei suuda suureks saades ise luua terviklikku perekonda. Hingetohtri soovitus oli ühene- püüdke kokku leppida. Ühinen tema soovitusega. Lahutatud lapsevanemad peaksid ise kokku leppima, kuidas lapse kasvatamine käib, millised on lapse võimalused kohtumiseks lahus elava vanemaga, kui palju lapse peale raha kulutatakse jmt.

Rääkides inimestega ja lugedes kasvõi kommentaaregi, tuleb tunnistada, et tihti on olukorrad keerulised ning ühest ja lihtsat lahendust välja pakkuda polegi võimalik. Samamoodi pole võimalik, et riik astub oma rahaga puuduva vanema asemele. Nii ei lahenda mitte ühtegi probleemi vaid loob hoopis juurde. Riik ei saa ega hakka ühegi lapse isaks ega emaks. Juba nõudis üks nupumees arvata, et peaks vist abielulahutuse vormistama, kui riigilt seejärel kergelt raha saaks. Juba täna soodustab üksikvanema toetus reaalselt kooselavaid lapsevanemaid isa „ära kaotama“, et riigilt suuremat raha saada. Kas on meil vaja veel juurde instrumente riigi petmiseks? Ei ole.

Siim Kallase koostatud Kodanike riigi manifest ütleb, et pole vaja riiki, kes vaatab Kodaniku kappi ja kapi taha, kes ronib Kodaniku magamistuppa, rääkimata juba lastetoast. Vajame riiki, mille kodanikud on loonud iseenda jaoks. Kodanike riigis peab Kodanik saama ise otsustada, mida ta on nõus ühiskondliku kokkuleppe alusel riigi kaudu finantseerima ning mille finantseerimisega saab ta ise ning riigist targemini hakkama.

Mina usun Kodanike riiki, kus vabadel Kodanikel on õigused ja kohustused ja vastutus, mida nad oskavad kasutada. Vastutustunne, mida peab jaguma nii emale kui isale. Vastutus lapse tuleviku ees ja osalemine kasvatamises. Näiteks võiks alustada sellest, et valida õhtul lahuselava vanema mobiili number ja anda toru lapsele – et isa või ema saaks lapsele head ööd soovida ja lapse päevasündmuste üle arutleda. Ärgu kahjustagu vanemate omavaheline suhtlus või selle puudumine lapse suhtlemist mõlema vanemaga. Samm-sammult leiavad lahenduse ka suuremad probleemid.