Tere tulemast, Res Publica 2?

Äraostmatud päästetud, Eesti Eest partei tulevik seni segane

Isamaaliidu liitumine Res Publicaga on kindlasti selle poliitika-aasta sündmus, mis väärib lähemat käsitlemist. Ühe parlamendipartei kadumine mõjutab tulevasi protsesse Eesti poliitikas isegi sõltumata sellest, kuidas see lõpuks välja kukub. Katsuksingi allpool veidi analüüsida, kumb liituvatest parteidest siis ikkagi kaob, kuhu võiks uus erakond suunduda ja kes on selles protsessis pigem võitjate, kes kaotajate poolel.

Kõigepealt, erakondade koondumist tuleb igal juhul tervitada ja  Reformierakond on seda ka teinud. Väiksem arv suuremaid erakondi – see teeb valijatele pildi reeglina selgemaks ja valiku lihtsamaks. Vähem kodanike hääli läheb valimistel kaotsi.

Vormilisest koondumisest olulisem on aga kindlasti see, kas taoline ühendamine toob Eesti poliitikasse kaasa ka midagi kvalitatiivselt paremat. Või jääb see kõigest katseks pakkuda vana asja uues pakendis. Täna ei saa veel sellele üheselt vastata.

Et leida vastust küsimusele, mis suunas võiks asi arenema hakata, küsigem kõigepealt – millised olid taolise välkliitmise motiivid, kellele oli see kasulik?

Kes võitjad, kes kaotajad

Võitja, kui see asi peaks teoks saama, on selles protsessis kindlasti Taavi Veskimägi ja teised Äraostmatud. Res Publica juhtkonnal oli poliitiline surm praktiliselt silme ees, läbi Isamaaliidu endaga liitmise saavad nad sisuliselt teise elu. Eriti õnnelik on ilmselt Veskimägi. Vähe sellest, et ta tõi oma vaevatud jüngrid elusalt läbi kõrbe. Kõik eeldasid, et isegi kui Res Publical õnnestub kellegagi liituda, siis tähendab see Res Publica lõppu ja suubumist mõne teise erakonna lipu alla. Veskimägi aga saavutas selle, et kokkuleppe kohaselt ei kao poliitiliselt maastikult mitte üksnes Res Publica, vaid ka Isamaaliidu nimi.

Veskimägi haaras jämedama otsa uue erakonna väljakuulutamisel ja ilmselt jääbki projektis domineerima. Tema monotoonne, mõneti endassesulgunud, vähimagi eneseirooniata ning jutupartnereid ignoreeriv esinemisstiil kandub ilmselt üle ka uuele erakonnale. Tõnis Lukas oma sõbraliku ja viisaka olemisega jääb sellele agressiivsusele lihtsalt alla.

Kuid võitjaid on ilmselt ka Isamaaliidu poolel. Võitja on ilmselt näiteks Mart Laar. Isamaaliidu senine juhtkond ei olnud Laari kolmanda tulemise juttudest eriti vaimustatud. Mis on ka arusaadav, sest opositsioonis oleku aegade rasket koorma kandis ennekõike tänane juhtkond, Laar ajas rohkem omi asju. Ma ei välista sugugi, et Laar tegi Äraostmatutega konkreetse kokkuleppe – toetan ühinemist, kui Res Publica häältemassiga vedrutate mind uue erakonna etteotsa.

Kaotajatest on täna kindlasti vara rääkida. Kuid võib tõesti kahelda, mis võit on sellest protsessist neil isamaaliitlastel, kes on pidanud ära kannatama kogu selle mõru opositsioonis olemise perioodi ja nägema nüüd, kuidas nende visa töö vilja napsavad taas need, kes eelmiste valimistegi ajal. Sisuliselt kaaperdavad Äraostmatud ju nende tööga loodud Isamaaliidu tõusva trendi. Võib näiteks tõsiselt kahelda, kas Noor-Isamaa liikmed saavad sellest õnnelikumaks, et loodetud karjääriredeli ette kerkib auahnete 30 aastaste äraostmatute müür.

Pole kahtlust ka Res  Publica organisatsioonimasina võimes süüa paekive. See on olnud positiivne, kui on olnud tarvis valimistel kivist vett ehk hääli välja pigistada. Isamaaliidul on sellest puudus olnud. See karm ja küüniline orgmasin on samas viinud omal ajal nii mõnegi inimese lahkumiseni Res Publicast, nimetagem kasvõi Vooglaidu, Taagepera, Einastot, Rahumäge, Leinatamme või Sooäärt. Igatahes pole sellele orgmasinale eriline probleem panna nahka Isamaaliidu habras ja pisut arhailine, seltsiliikumist meenutav sisemine struktuur. Selle avastavad isamaaliitlased ilmselt üllatusena pärast esimest ühist üldkogu.

Kanapõder?

Ka poliitika sisu kohapealt näib, et peale jääb Res Publica liin. Res Publica Narva piirkond juba teatas, et nemad lähevad uut erakonda ehitama suure innuga. Et nende jaoks on esmatähtsad venekeelne haridus ja Eesti kodakondsuse andmine nn halli passi omanikele (EPL, 8. aprill 2006). Vaevalt, et see on meelepärane neile isamaaliitlastele, kes sooviksid Tõnismäe Pronksmehele „Lihulat teha”.

Nii et kuidas ka ei vaataks, täna näib et uue asja nime all pakutakse valijale pigem vana head Res Publicat.

Eks see mõlemapoolne hirm kaotada oma identiteet ja asjade määramise võime ole ka põhjuseks, miks tänaseks on kaks erakonda loonud midagi väga veidrat. Erakonna nimi on olnud üleüldise kriitika all, aga ega see uue nähtuse ülesehituski vähem imelik pole. Kaks pead, kahed juhtorganid jne – see on mingi väga veider loom, umbes nagu kanapõder. Kõik need paralleelsete struktuuride säilitamised annavad tunnistust vaid sellest, et eksisteerib vastastikune umbusk, hirm allaneelamise ees.

Reformierakond on avaldanud lootust, et uuest erakonnast saab meile tubli koostööpartner.
Loodame seda siiralt. Kas nii ka läheb, pole täna aga päriselt selge.

Eesti Eest! deklaratsioon oli väga üldsõnaline, enamus erakondi võiks selles esitatud seisukohtadele rahulikult alla kirjutada. Pressikonverentsil mõisteti hukka vasakpopulism, aga mitte parempopulism. Tahetakse olla konservatiivne rahvapartei, aga nii nime, programmi kui ka juhtkonna leidmiseks on sisuliselt välja kuulutatud üleüldine projektikonkurss, mis meenutab kangesti Res Publica esimest tulemist. Kõik see jätab küsimused esialgu õhku.

Kelle koostööpartner?

Küsimusi tekitab ka see, et uues erakonnas on taas uue elu saanud ka kõik need poliitikud, kes olid Res Publica omaaegse Keskerakonnale lähendamise ja Reformierakonnast tõukumise arhitektid – Palts, Vaher, Raudne ja teised. Neil tekib isegi võimalus oma jõud kahekordistada, sest uues erakonnas on ka need Tallinna isamaaliitlased, kes soovisid pärast viimaseid kohalikke valimisi Keskerakonnaga koalitsiooni teha. Mäletatavasti jäid Keskerakonnaga Tallinnas paari mineku pooldajad eesotsas Toomas Tõniste ja Erkki Noolega Isamaaliidu Tallinna juhatuses alla väga napilt, kõigest häältega 4:5.

Seega – ehkki Eesti Eest! sünniga on avalikkus avaldanud lootust, et see loob eelduse võimaliku tulevase parempoolse valitsuse sünniks, pole see täna tegelikult üldsegi kindel. Võrdselt võimalik on, et uuest erakonnast saab hoopis Keskerakonna tubli partner.

Kuidas ka ei läheks, Reformierakond jätkab majanduse ja rahvastiku kasvule ning isikuvabaduste ja eesti keele kaitsmisele orienteeritud poliitikat ning oleme avatud koostööks kõigi erakondadega, kes toetavad samu väärtusi ja eesmärke.

Tõnis Kõiv
Riigikogu liige
Eesti Reformierakond

Postitatud 12.juuni 2006.

Avaldatud: Hiiu Leht, 13. aprill 2006, Järva Teataja, 18.aprill 2006; Vooremaa, 20.aprill 2006; Meie Maa, 21.aprill 2006; Paremad Uudised, aprill 2006.