Kuu algul jõustunud korrakaitseseaduses on enim ajakirjanduse tähelepanu pälvinud vabadus  avalikes kohtades alkoholi tarbida. Täiesti kiputakse unustama uue seaduse põhisõnumit – häirimise keeldu…

Korrakaitseseaduse kohaselt on lubatud pargipingil ka viina võtta, aga seejuures ei tohi teisi inimesi häirida.

Häirida ei tohi!

Iga inimene on vaba realiseerima oma õigusi talle sobival moel kuni selle piirini, et ta ei takista teisel isikul omi õigusi realiseerimast. Seega peab iga inimene eelkõige ise hindama, et tema tegevus ei muutuks kellegi teise õigusi takistavaks. Kui tekib kahtlus, tuleb omavahel suhelda ja asju selgitada. Kui kokkuleppele ei jõuta, politsei appi kutsuda. Kõige suurema probleemina tundub paljudele politsei suutlikkus kohale tulla ja olukord lahendada.

Meedias leviv õigustus juua uue seaduse toel igal pool ja igal ajal kahjuks vaid võimendab probleemi ja tekitab lisatööd politseile. Vähemalt samaväärselt tuleks levitada ka häirimise lubamatuse sõnumit.

Avaliku korra hoidmise kohustus on igal inimesel. Kui ema läheb ütleb pingi peal õlut libistavatele vendadele, et nad häirivad lapsi oma joomisega, siis on joojatel kohustus häirimine lõpetada. Jääda vait, lõpetada joomine, minna mängivatest lastest eemale jmt.

Aga mis siis täpselt häirib? 

Küllap praktilises elus tekib muidugi vastuütlemist õllejoojate poolt, et ei meie häiri kedagi, lihtsalt joome siin. Siinkohal peab ema oma häirituse põhjendamiseks midagi ütlema. Kas joomine häirib, kuna annab lastele halba eeskuju, kuna joomise käigus räägitakse valjult ja  ropendatakse, tegu on ainukese pingiga ümbruskonnas, kus ema saab istuda ja laste järele vaadata jne. Kui õllejoojad rahulikule ja viisakale tähelepanujuhtimisele ei allu, siis ei jää küll midagi muud üle kui politseisse helistada ning sama jutt ära rääkida – kes helistab, mis ja miks teda häirib. Samuti kirjeldada politseile ettevõetud samme ja saadud reaktsiooni.

Minu ettepanek on arutleda pigem häirimise sisu üle, mida pidada häirivaks ja mida mitte, mis läheb talumiskohustuse alla ja mis mitte? Seda tüüpi juhiseid ootavad puhkajad, vetelpäästjad, turvatöötajad ning loomulikult politseinikud, kelle poole abi saamiseks pöördutakse.  Korrakaitseseaduse kohaselt peabki just politseinik kehastuma selleks nn keskmiseks inimeseks, kes lõpuks otsustab, kas üks või teine tegevus on häiriv või mitte.

Näiteks: kas, keda ja kuidas häirivad kaks noort naist, kes istuvad päise päeva ajal Stockmanni kaubamaja Maakri tänava poolse sissepääsu juures pingil, ajavad juttu ja manustavad minipudelitest likööri? Mis saab seal häirivat olla?! Et miks noored naised likööri joovad? Et miks omavahel soome keeles räägivad? Arvan, et kirjeldatud näite puhul on kellegi häirimist väga raske põhjendada.

Võtame teise näite. Stroomi rannas kohtab erinevaid seltskondi. On eakaid papisid, kes istuvad ümber laua ja joovad Värskat ning on neidki, kel avalikult viinapudel laual. Keda see segab? Kui me nende papide tegevuse (avaliku viinavõtmise) ära keelame, siis nad lähevad lihtsalt teise kohta varju ja joovad edasi. Äkki me pelgame, et meie lapsed näevad joomist ja see mõjub neile? Ilmselt mõjub jah, aga pigem positiivselt ehk alkoholist eemaletõukavalt. Ei ole mina kohanud ühtegi noorukit, kelle eesmärgiks on saada vanast peast tudisevaks joodikuks. Alkoholireklaamgi töötab piirangutest hoolimata vastassuunas ehk püüab näidata, kui tore elu on üht või teist jooki tarbides.

Paljudele inimestele on häiriv alkoholi avalik tarbimine iseenesest. Seetõttu on mitmes riigis küll tänaval õllepudelist rüüpamine lubatud, aga pudel peab olema varjatud. Poes avatud pudel pannakse selleks tarbeks paberkotti. Varjatud pudel näitab hoolimist ja teistega arvestamist ning kes niimoodi teistega arvestada oskab, seda ei muuda ka üks soojal päeval tänaval joodud õlu häirijaks.

Joodikute peitmine ei ole lahendus 

Nõukogude ajal oli väga levinud nn pea liiva alla peitmine. Puudega inimesed sunniti kapi taha ja seega neid ega nende probleeme nagu ei olnudki ühiskonna jaoks enam olemas. Sellest oleme välja arenenud ning aktsepteerime teistsuguseid inimesi enda hulgas.

Joodikutega on sama lugu, ka nemad on olemas, petame endid kui palju tahes. Kui seadus lubab neil nüüd välja tulla, tänavatele ja väljakutele, randadesse ja puhkekohtadesse, siis suureneb ka ühiskonnas arusaam, mis ja kus on probleem ja millega tuleb tegeleda. Populistid muidugi kamandaks puuetega inimesed kapi taha tagasi (jälgige töövõimereformi vastaste nurinat ) ning ka joodikud kadugu silma alt, sest siis tundub elu nagu ilusam. Täiskasvanud ühiskond ja vastutustundlik inimene ei eita probleeme, vaid vaatab neile otsa ja püüab lahendada.

Kui varem tuli politsei ja tegi avalikus kohas alkoholi tarbijatele trahvi, siis nüüd on põhjust ja vajadust kümnetel inimestel purjutajatele öelda, et nad häirivad, ärgu joogu ega lällaku. Minu arvates mõjub kasvatuslikult kümme korda rohkem kaasinimese ütlemine kui võimuesindaja karistus. Purjutajate probleemi ei suuda niikuinii ainult politsei lahendada. Purjutajatega tuleb tegeleda emadel ja isadel, vanaemadel ja isadel, õdedel, vendadel ja sõpradel, ülemäärane alkohol on kogu ühiskonna probleem. Ühegi keelu või käsuga me ei kujunda ühiskondlikku suhtumist. Ühiskonna suhtumine kujundab keelde ja käske, eriti sellisel tundlikul teemal nagu alkoholi kuritarvitamine.

Seega joo, kuid ära häiri!

Eesti riik ja ühiskond on meie ühine asi, mitte keegi ei ehita seda meie eest. Meie makstud maksudest ta püsti püsib. Meie töö tulemusel üha kaunimaks ja paremaks muutub. Korrakaitseseadus seadustas väga olulise kodanikuühiskonna aluspõhimõtte: igaüks on vaba tegema mida tahes kuni piirini, et ta ei takista teisel inimesel oma vabadusi kasutamast. Lihtsamalt öeldes – teist inimest ei tohi häirida.

Alkoholi tarbimine avalikus kohas on jätkuvalt keelatud, kui sellega seoses häiritakse teisi inimesi, sest häirimine ei ole lubatud. Avalikus kohas alkoholi tarbimist tuleb vaadata häirimise võtmes. Kui kedagi ei häiri, siis miks peaks seda keelama? Kui aga alkoholi tarbimine avalikus ruumis toimub häirival moel, siis tuleb sellele reageerida, häirijatele teada anda ja vajadusel lõpuks politseisse helistada. Ühiskond muutub paremaks, kui igaüks meist vajadusel oma panuse annab.

On veel vara hinnata, kas Eesti ühiskond on valmis suuremaks hoolivuseks ja teiste inimestega  arvestamiseks. Mina usun inimestesse ja nende soovi elada homme paremini kui täna.

Väikeste lisandustega avaldas ülaltoodud loo Õhtuleht. 

Pärnu Postimehest aga hea näide joodikuga suhtlemise tulemuslikkusest.

PS! Täna (kolmapäeval, 30.juulil) leidsin Postimehest tänuväärse loetelu tegevustest, mis on ilmselt häirivad.  Kas meie elu muutuks paremaks kui meie ise ega ka keegi teine meie läheduses loetelus olevaid asju ei teeks?