Kurjategija tungis relvastatult kaitseministeeriumi, pani plahvatama lõhkepakette, tulistas politseinike ning sai tema vahistamiseks korraldatud politseioperatsiooni käigus surma. Juhtunu erakordsus ja traagilisus kätkeb endas ka sõnumit avalikkusele – lähed kurja tegema, ei pruugi eluga pääseda. Eks hukkunu motiivid tuleb muidugi võimalikult selgeks saada, aga üks on selge – mingisugust tribüüni oma sõnumi levitamiseks niimoodi ei saavuta, vähemalt Eestis mitte. Jõustruktuure tuleb tunnustada oskusliku tegutsemise eest.

Mõned päevad tagasi ütles Päästeameti peadirektor Kalev Timberg, et päästjad ei taha käia kasse puu otsast alla toomas, sest see on ressursi arutu raiskamine. Väga õige, ei olegi vaja käia. Järgmise päeva hommikuks tuleb kass ise puu otsast alla, kõht läheb tühjaks. Kui kassiomanik ei malda oodata siis tellib ta oma raha eest tõstuki ehk korraldab oma lemmiklooma kantseldamise ilma ühiskonda koormamata. Päästjad peavad olema kogu aeg valmis minema inimesi päästma, sest inimesed on tähtsaimad. Mitte ükski inimene ei tohi seepärast päästmata jääda, et mitu miljonit maksvad päästeautod ja professionaalsed päästjad on parasjagu puu otsas kellegi kassi alla toomas.

Inimesed võtavad koeri kodudesse ja lasevad neil vabalt haukuda. Naabrite nurina peale reageerides õigustatakse tihti arvamusega, et koer peabki ju haukuma. Ei ole nii. Inimene on tähtsam kui koer. Sel aastal vastu võetud Korrakaitseseadus ütleb selgelt, et inimene võib kõiki oma õigusi kasutada selle piirini, kus ta riivab teise inimese samasuguseid õigusi. Iga inimene on vaba võtma enesele lemmiklooma. Sama vaba on teine inimene, kes ei taha omale lemmiklooma, kes ei taha kuulata naabri lemmiklooma haukumist, kes ei taha korjata oma lapse liivakastist naabri kassi s***a. Igaüks peab oma tegevuse ja selle mõjud mõistlikul moel hoidma omal kinnistul.

Loomakaitsjad on aktiivsemad kui lastekaitsjad. Mul tuleb kohe mitu juhtumit meelde, kus loomade sobimatu kohtlemise eest on kedagi vastutusele võetud ning seda laialt meedias kajastatud. Aga samalaadseid juhtumeid laste kaitseks on hoopis vähem. Olen kaugel arvamusest, et Eestis on seoses lastega kõik korras. Aga seda arvan küll, et lemmikloomade kaitsmisel kipume mõistlikkuse piiri ületama. Autot juhtides tasub alati meeles hoida, et kui auto ette jookseb loom, siis tuleb otsasõitu vältida. Kuid on ka erandeid. Tean, et seda öelda on julm, aga kui valikuks on teelt väljasõit, enda või teiste inimeste elu ohtu seadmine, tuleb kõhklemata sõita otsa loomale. Inimene on tähtsam!

Meedia toob meieni juhtumeid, kus mõni inimene on otsekui elu hammasrataste vahele jäänud ja see on teda meeleheitlike tegudeni viinud. Tõsi, vahel tuleb ette väljapääsmatuid olukordi, mis seotud tervise või tõepoolest ettenägematute sündmustega. Suur osa keerulistest situatsioonidest on aga mõtlematult võetud riskide, puuduliku hariduse või lihtsalt kergemeelse hooletuse tagajärg. Neid saame ise ära hoida. Nii enda, lähedaste kui ka võhivõõraste inimesete puhul. Rõõmustame vabaduse üle, kuid tunnetame ka vastutust. Siis tulevad ka hoolivus ja lahkus, mis on ju inimeseks olemise üks põhitunnuseid.

Nii nagu ütles elukogenud kalur kultusfilmis „Siin me oleme“ eluraskusi kurtvale noorele naisele: „Sina ära ise oma elu keeruliseks ela!“