Energi ja elektri arengukavadega on hulk tööd tehtud ja enamus tänastest osalejatest olid tulemusega üldjoontes rahul. Kuid siiski…

Oodatult oli märkusi nii huvigruppidelt, asjatundjatelt kui poliitikutelt. Küll on tuule-energiat liiga palju või hoopis liiga vähe. Kas põlevkivi kaevandamist saab ikka piirata, kui alternatiivset elektriallikat ei ole. Kas põlevkivi peaks rohkem kasutama õli tootmises, et välja arendada põlevkiviõlist gaasi tootmise tehnoloogiad? Või peaks hoopis õli tootmise ära lõpetama ning samuti vähendama ka elektri tootmiseks põlevkivi kaevandamist. Arusaamatuks jääb, kust tuleb siis Eesti kodudesse valgust ja sooja andev elekter? Akadeemik Lippmaa esitas oma tuntud teooria sellest, et tegelikult mingit kliima soojenemist ei olegi vaid hoopis jahtumine. Seega lõpeb tema arvates juba mõne aasta pärast kogu CO2 ost-müük üldse ära.  

Kui omavahel kokku siduda järgmised andmed:

1. Leedu tuumajaamast ei saa energiat enne aastat 2018

2. Narva kahte uut katelt ei ole veel ehitama hakatud

3. Eesti oma tuumajaama valmimine ei ole reaalne enne aastat 2023

4. Maagaasi tootmisvõimsuste piiratuse tõttu ei saa suurendada maagaasi tarbimist ehk siis toota elektrit gaasiturbiinjaamadest.

5. Tuuleenergia kasutamine nõuab kompenseeriva energia olemasolu.

6. Tippkoormuse ajal tekib Eestis võimsuse puudus aastast 2012

MInu arvates vajab elektrimajanduse arengukava täiustamist just osas, mis puudutab lähimat 5-7 aastat. Kust on tõenäoline Eestis toodetava elektri ebapiisavuse tõttu importida elektrit ning millised on hinnaprognoosid. Vaba turu tingimustes (täielikult aastast 2013) ei saa muidugi keegi täpselt öelda, milline hind on. Aga prognoosida saab alati.

Minu arvates on meil praegu selline rahulik ja uinutav arusaam, et energia valdkonnas on otsuste langetamisega aega ja valikuid küll. Aega ei ole ja ega palju valikuid ka ei ole. Eriti peale seda, kui me sõnastame enese jaoks ka Eesti energiajulgeoleku mõiste.