Ma ei pea võimalikuks, et igat enda tarbeks millegi internetist alla laadijat suudaks või tahakski keegi kontrollima, veel vähem karistama hakata. Esmajoones tuleks ikkagi arendada ausa käitumise võimalusi ehk siis internetikaubandust.

Viskame veel kord pilgu peale Võltsimisvastase lepinguga liituvatele riikidele. Tegemist on igati demokraatlike õigusriikidega. Suured võltsimise probleemid on ju ikka mujal. Uudised toovad meieni, et Hiinas avati võlts Apple esinduspood, laiemaltki toimub massiline võltskaupade tootmine Aasias ja sealt tulevad siis osadele kasumid ja teistele kahjumid.
Eesti on väike riik ja meie elukvaliteeti tõstab, kui meie digituru jaoks muutuvad kättesaadavaks täna meile suletud teenused. Paljukirutud suurkorporatsioonide jaoks on Eesti osaks Ida-Euroopast, kus mine tea, kuidas autoriõigustesse suhtutakse. Kui liitume Võltsimisvastase leppega, on see kui kvaliteedimärk, et ka siinkandis hinnatakse autoriõigusi ning meie inimeste võimalused ausalt käituda avarduvad. Siinkohal ma pean muidugi märkima, et ega see ei ole õigustus, et kui ma osta ei saa siis varastan.

Eesti liidriroll kohustab meid lahti mõtestama autoriõigused internetiajastul, uuesti läbi mõtlema vabakasutuse ja autoriõiguste piirid ning saadud teadmist levitama. Eesti võiks jõuda niikaugele, et näiteks Lotte filmi oleks võimalik osta nii vanamoodsal DVD kujul kui moodsalt failina (loogiliselt peaks faili ost olema odavam). Ma ei tea küll, kes garanteerib faili müügil, et faili ostjad ei hakka siis filmi ise tasuta edasi jagama, kuna see on nii lihtne. Tõesti ei tea, kas ilma arengutasemelt järgmisele tasemele arenemiseta oleme suutelised vastu panema “varastamise lihtsuse kiusatusele”. Ikka see sama näide, mida Ansip Riigikogu eeski tõi. Kui ikka ainult luud on ukse taga, kas siis lähme võtame toast, mis meile meeldib või hoopis vastupidi, saame aru, et kedagi ei ole kodus ja lahkume.
Eks ta nüüd kokkuvõttes sai rohkem mõttearendus Võltsimisvastase lepingu teemal kui konkreetne vastus, aga loodetavasti on abiks.
Lugupidamisega
Tõnis Kõiv

Esmalt väljendan oma heameelt, et Eestis on veel poliitikuid, kes on valmis inimestele individuaalselt ja konkreetselt vastama, lähtudes oma vastustes isiklikust arvamusest. Vabandan, et juba eelmisesse blogipostitusse jäänud teema uuesti tõstatan, aga tunnen, et see on vajalik. Postitan selle esialgu teie blogi kommentaarina just tänu seotusele sellega.

Olen antud teemaga tutvunud läbi ligi saja artikli, dokumendikatkete, ametlikumate või mitteametlikumate analüüside tsiteeringute ja inimeste postituste mitmes keeles. Olgu siin kohal veel ära märgitud, et olen “ära kuulanud” nii pooldajate kui ka vastaliste seisukohad, nii Euroopa Liidu, Eesti Vabariigi organite, spetsialistide ja rahva tasandil.

Tegemist ei ole kelkimise, vaid tõestusega, kuivõrd tõsiseks ja tähelepanu nõudvaks ma antud teemat pean (kahtlemata olete kirjutamismaneeri järgi nüüdseks fikseerinud minu põlvkonna ja kui minu eneseväljendus ja arvamus on konarlik, siis tuleb see panna suhtumise süüks, mis ei pea minu sihtrühma ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks enamikes küsimustes). Kõige üllatuslikum selle juures on, et ükskõik, kui sügavale sa selles teemas ka kaevuda ei prooviks, jääb ikka osade asjade tuumadeni jõudmata.

Loomulikult olen selle käigus kujundanud oma kindla arvamuse, mis hetkel pole selle teemaga kaasnenud Eesti jaoks šokeerivalt suure pluralismi määra juures enam nii väga oluline. Tahaksin viidata ühele aspektile, mis teie sissekandes ja ühes kommentaaris mulle esmakordselt ACTA-pooldajate juures silma jäi ja üllatas oma senisest kitsama tõlgendusega leppele. Kommunikatsioon on alati kahe arusaama vaheline kompromiss, mitte üksühene ülevõtmine, seega palun mind parandada, kui ma olen valesti aru saanud.

Tsiteerin teid: ” Seega ei too leping kaasa inimeste jälgimist ega karistamist võltstoodangu kasutamise eest, vaid karistatakse võltsimist või võltsitud kaupadega seotud äritegevust majandusliku kasu saamise eesmärgil.” Kogu senine minu silmadeni jõudnud materjal on kujundanud mulje, et teoreetiliselt käsitletakse leppes kogu piraatlust, mitte ainult seda, mis toob kellelegi majanduslikku kasu, nagu teie viitate. Levinud on arusaam, et igasugune intellektuaalomandi kasutamine, mille eest seaduslikud levitajad ja autor kasu ei saa, on kuritegelik, mitte arusaam, et ainult interneti teisend Kadaka turust on kuritegelik.

Filosoofilisemalt lähenedes võiks ju käsitleda majandusliku kasuna kõike, mis ei ole majanduslik kulu, seega ka seda, kui inimene laeb tasuta illegaalselt alla muusikat, sest tal jääb selle arvelt päris palju kulutamata. Üldiselt eeldan aga, et te peate silmas siiski sellist majanduslikku kasu, kus seaduslikule intellektuaalomandi omanikule (olgu selleks autor, filmikompanii, mängude tootja) lõivu maksmata teenib keegi raha.

Juhul kui siiski teie eelnevalt väljatoodud tsitaadiga eksitatud sain, on veel üks teie tsitaat kommentaarina, mida tahaksin lahata: “Võltsimisvastane leping ei käsitle ostetud toote tükkidena laialijagamist.” Enamik inimeste poolt allalaaditavatest filmidest, muusikast, mängudest, telesarjadest jms maailmas toimub üsna keeruka meetodi läbi, millega olete ilmselt kaudseltki kursis. Ei ole IT-spetsialist, aga seletan seda oma arusaamise järgi, mis on lihtsustatud nägemus kogu süsteemist.

Laias laastus laeb inimene alla täiesti seadusliku faili, mis ei sisalda endas intellektuaalomandit. Seega pole ta seda tehes millegi vastu eksinud. Järgnevalt seda faili kindlat tüüpi programmides jooksutades saab ta ühendust piiramatu hulga allalaadijatega (arv oleneb konkreetsest failist), kes kõik tahavad endale saada tasuta lõpp-produkti, milleks on seadusega kaitstud intellektuaalomand. See intellektuaalomand on väga sageli ametlikult ostetud versioon, mida ostja (neid võib ka rohkem olla) otsustab tasuta ülejäänud maailmaga jagada. Seega: tema ainus isiklik kasu sellest jagamises on tema pakutud võimaluse kasutajate tänusõnad.

Kuidas saab aga inimene, kes seda “toodet” või intellektuaalset omandit ostnud pole, selle kätte? Ta saab selle tükk-tüki haaval kasutajatelt, kes on algallikast samuti tükikese juba omistanud. Seega jagab seadusliku versiooni omaja seda tükihaaval ja laevad endale teised tükihaaval alla, mis teie tõlgenduses on legaalne. Lõpptulemusena on aga kõigil see “toode” olemas, kuigi sadadelt erinevatelt inimestel üle maailma juppidena saaduna.

Mis on minu kahe väljatoodud tõlgenduse olulisus juhul, kui Riigikogu ratifitseerib kõnealuse leppe ja see allkirjastatakse? Üks põhjustest, miks just paljud noored tunnevad hirmu, on see, et – võin julgelt väita – kõik aktiivsed internetikasutajad, kes ei piirdu ainult internetipanga ja riigi e-portaaliga, on kas tahtlikult või tahtmatult vähemalt korra eksinud kellegi autoriõiguste vastu (näiteks google otsingumootori pilditulemuste kasutamine on selle lihtsaim näide).

Kui lepe laieneb kõikidele autoriõiguste rikkumistele, tähendab see uue riigikorra tekkimist: nn demokraatlik hirmuvalitsus (hirmu tekitab lepe ja selle rakendamine, mille on vastu võtnud rahva saadikud, kelle rahvas ise on valinud, seega ei saa seda diktatuuriks nimetada). Antud juhul taandub hirmu suurus tõenäosusele: kui suur on selle leppe elluviijate suhe rahvaarvu suhtes. Tekib lotoefekt: kuna enamik meist on ühel või teisel ajahetkel eksinud interneti vahendusel kellegi autoriõiguste, on statistiliselt vaid ajaküsimus, kuni ukse taha tuleb politsei. Praktilises plaanis tuleb mängu muidugi “õnn”, juhused ja nepotism, abiks võib olla ka Suurbritannias puhkamine.

Ma ei pea viimases lõigus esitatud hirmu liiga tõenäoliseks. See on, nagu inglise keeles öeldakse, “worst case scenario”. Ma usun, et nii leppe vastaste kui ka pooldajate tugevaks ühishuviks on, et me sellise absurdsuseni ei jõuaks. Kui aga minu tõlgendus teie leppe tõlgendusest vastab tõele, tuleks ka seda arusaamist korrektsetest argumentidest ja analüüsidest toetatuna rahvale esitleda, mis natukene rahustaks praegust paanilist olukorda.

Kui lepe püüab karistada ainult neid, kes interneti vahendusel illegaalselt raha teenivad intellektuaalomandiga, siis seda pooldavad ilmselt ka noored. Pealegi oleks selline leping mõistlik: see on probleem, milles on võimalik jagu saada, mis ei ole nii massiline ja kontrollimatu. Kasul mitte põhineva piraatlusega võidelda on hetkel aga absurdne: esiteks on see niivõrd massiline, et jõud ei käi üle ja teiseks vajab enne mõtestamist “internetiühiskond”, internetil põhinev mainekujundus ja levitamine ja paljud muud sellised mõisted ning uudsed valdkonnad. Hetkel lähtutakse liigagi sageli raadio- ja televisiooniajastu arusaamadest.

Meenub Ameerika Ühendriikides üks radikaalsete PIPA ja SOPA kaitseks lausutud argument, mis üritas lükata vastuolu nende ajaloolise au ja uhkuse, konstitutsiooniga ümber alusel, et konstitutsiooni kirjutamise ajal puudusid tänased meediumid, mistõttu ei saa need seadused olla vastuolus konstitutsioonis sätestatud vabadustega. See võis ka olla nali, ent näitab, kuivõrd vajalik on kaasaegses tehnoloogiast pakatavas ja sellele toetuvas ühiskonnas nende tehnoloogiate, meediumite, kanalite mõtestamine riiklikul tasandil, enne, kui neid erinevate seadusandlustega suunata või piirata. Mõelge, kui mitu Riigikogu liiget tegelikult teab, kuidas netipiraatlus toimib või mis rahad liiguvad või saaksid liikuda autoritasudena interneti vahendusel? Hoolimata lihtsast sõnastusest, on nende küsimuste sisu keeruline ja vaba ekspertide hinnanguid ja analüüse ja seda igas riigis eraldi, sest Eesti intellektuaalomandi roll internetis on radikaalselt erinev USA või Saksamaa omast.

Lubasin küll mitte oma ACTA seisukohast kirjutada, kuid ei saa ühte killukest sellest mainimata jätta: võib-olla tõesti on selle vastuvõtmine vajalik ja Eestile kasulik. Esialgu aga võiks Eesti kui maine poolest IT-imelaps jääda sellest kõrvale. Nagu ollakse ühisel nõul, on praegune seadusandlus juba küllaltki tugev ja kompetentse selles osas, seega meil ei ole kiiret see lepe vastu võtta. Nagu ütleb vanarahvatarkus: “Seitse korda mõõda, üks kord lõika!” Vaatame, mida sisaldavad endas ACTA alusdokumendid ja kuidas tegelikult kujuneb riikides selle elluviimine. Nagu Linnar Viik andis mõista Postimehe artiklis “Liidriroll kohustab” 11.02.12, peaks olema Eesti roll pakkuda oma lahendusi. See, et me oleme väikeriik, ei tähenda, et me peame kõiges suurriikide kannul lonkima, kõige vähem valdkonnas, kus me oleme paljudest neist riikidest arengus ise ees.

Mu kiri sai küll pikk ja ma pole ainuke inimene, kes oma vastust ootab, ent loodan, et te leiate aega mulle siia või elektronpostile vastata.

Aksel Lõbu
Aktiivne kodanik ja 1. kursuse tudeng

aksel.lobu@gmail.com

Ei ole täpsemalt kursis kõikide eelpool välja toodud argumentidega, sest neid on siia üksjagu kogunenud. Siiski tahaksin enda arvamuse välja öelda.

Ma kardan, et Te pole päris õigesti aru saanud, millised on ACTA-ga seotud probleemid. Tõesti, esialgse dokumendi põhjal ning seniste arusaamiste põhjal ei tohikski justkui probleeme tekkida. Aga lähemal uurimisel hakkavad välja lekkima turvaaugud.

1) Segane sisu. Taolisest segasest sisust saavad paremad advokaadid ilmselt aru, aga kui suurkorporatsioon ja eraisik kohtus lahingut peavad ei ole vist kahtlustki, kumb suudab endale ennem piisavalt head advokaadid palgata, kes selle sisust aru saaksid. Segase sisu osas on küll mainitud, et tuleb tõlgendamisel lähtuda Viini Kongressi dokumentidest, milles omakorda on kirjas, et lahkkõlade puhul tuleb tõlgendamise aluseks võtta alusdokumendid. Kõiki alusdokumente aga EI OLE ametlikult avalikustatud ning seega ei saa me nende avalikustamise hetkeni täielikult kindlad olla nii mõnegi punkti tõlgendamise osas.

2) Selle kuritarvitamise võimalused. Kui tõesti see dokument jätab lõpuni välja riigi otsustada selle kasutamisalad, siis rahvas ei saa kindel olla, et valitsus tõesti oma lubadustele kindlaks jääb. Võib tõesti olla, et praegune valitsus oma vaadetelt ei soovi muuta Eesti Vabariigi seaduseid selle dokumendi alusel, või vähemalt mitte rahva jaoks olulisel määral. Samas ei saa me kindlad olla, et järgmine valitsus, kes tuleb, samuti nõnda mõtleb ning samasugust poliitilist rida antud dokumendi suhtes jätkab.

3) ACTA kongress. ACTA kongress võib riikidest sõltumata võtta vastu muudatusi ACTA dokumendis. Milline oleks täpselt selle mõjuala on osaliselt välja toodud ACTA põhidokumendis, osaliselt kindlasti on selle kohast informatsiooni üles täheldatud ka alusdokumentidesse, mida meil, nagu varem mainisin, ei ole ametlikul kujul kusagilt võtta.

Seega kui Te tõesti arvate, et taolised dokumendid kirjutatakse naiivselt, ühemõtteliselt, siis ma kardan, et Te pole kursis tänapäeva õigusmaailmaga.

Lugupidamisega,
Rasmus Tamm

toniskoiv kirjutas:
9. veebr 2012 01:48

Soovitan lugeda tänasest Eesti Ekspressist uudist, kus filmi Lotte tegijad on hädas internetist nende filmi “tasuta alla laadivate” ehk varastavate huvilistega.

Ilmselt pooled nendest, kes seda filmi alla laadisid, isegi ei mõistnud, et nad käituvad valesti. Probleemi kese asub hoopis mujal. Noorte inimeste Internetis ringi liikumist ja uue maailma avastamist võib võrrelda võõras linnas jalutamisega, kus igakord ei minda ettenähtud kohas üle tee ja kui tõesti aega ei ole, siis ei oodata ära rohelist tuld fooris.