Pensionireformiga loodi võimalus ise vanaduspõlveks vahendeid koguda. Pensionile jäädes saab lisaks riiklikule pensionile (I sammas) lisaraha sundpensionikindlustusest (II sammas) ja vabatahtlikust pensionikindlustusest (III sammas). On aeg mõelda lahendustele, mis aitaks inimestel end töötuse vastu samuti mitmeastmeliselt kindlustama hakata.
Täna on meil töötuse puhuks olemas sundkindlustus, mis tagab esimesel sajal päeval 50 protsendilise ning järgmisel kahesaja kuuekümnel päeval 40 protsendilise hüvitise eelmisest palgast. Aga mis teha siis, kui ei ole soovi sissetulekute languseks poole võrra või kui töötus kestab üle aasta?!
Üheks lahenduseks võiks olla vabatahtlik töötuskindlustus. Töötajal on võimalik osta individuaalne kindlustuspoliis, mis tagab talle võimaliku töötuse korral kokkulepitud igakuise summa kindlustuse poolt. Loomulikult sõltub kindlustusmakse tulevikus soovitava väljamakstava summa suurusest, aga ka individuaalsest riskist. Näiteks ilma erihariduseta ehitajal on risk suurem, aga võõrkeelte oskusega „rekkamehel“ väiksem. Nii saab inimene ise paremini riske juhtida ning end ootamatu töötuse vastu kindlustada.
Põhjamaades ongi töötuskindlustus vabatahtlik ning sisuliselt on tegemist lisakindlustusega, mis pakub kas ametiühingu või riigi kaitsele lisakaitset töötuse riski suhtes.
Vabatahtlikul töötuskindlustusel peaks juures olema kogumiskindlustuse element. Mõnes Ladina-Ameerika riigis ongi loodud süsteem, kus vabatahtlikusse töötuskindlustusse makstud raha lisatakse pensioniikka jõudes töötaja pensionikontole. Kui ikka aastate jooksul kordagi töötuks ei jää, ei läheb raha töötaja jaoks kaduma vaid suunatakse tema pensionikontole.
Kindlustustoote tekkeks on vaja seadust, mis annab turuosalistele ette teatud raamid ning loob vajalikud kaitseklauslid kindlustusvõtja ehk inimese jaoks.
Just praegu, kui arutame, kuidas katta töötukassas kummitavat puudujääki, tasuks tõsisemalt arutleda ka kogu töötuskindlustuse süsteemi täiendamise üle.