Juba mitmendat päeva saabub e-kirjakasti valdavalt ühesuguseid kirju, kus ärahirmutatud inimesed on murelikud uue võltsimisvastase lepingu (tuntud ACTA nime all) pärast. Kirjad sisaldavad üleskutset olla vastu…Esmapilgul võib jääda mulje, et inimesed kirjutavad, sest nad on võltsimisvastase lepingu vastu. Ma ei tahaks uskuda, et tegelikult ka nii paljud inimesed avalikult väljendavad, et nad soovivad edaspidigi interneti abil varastada. Pigem on nad siiski müütide ohvrid.
Alljärgnevalt mõned levinumad müüdid seoses võltsimisvastase lepinguga (VVL) kommentaar sinna juurde:
Esimene müüt: VVL rikub eraisikute põhiõigusi intellektuaalomandi omanike õiguste kaitsmise nimel.
VVL ei riku eraisikute põhiõigusi. VVL-i üks olulisi ja läbivaid põhimõtteid on, et kõiki intellektuaalomandi kaitseks võetavaid meetmeid võib kasutada ainult nii, et need ei kahjustaks kodanike põhiõigusi nagu sõnavabadus, eraelu puutumatus ja andmekaitse. See kehtib nii riigipiiri ületamisel kui interneti keskkonnas. Õigust varastada ei ole olemas.
Teine müüt: VVL muudab enda tarbeks tagavarakoopiate tegemise kuriteoks.
Tegelikult ei muuda. VVL-i reguleerimisalaks on laiaulatuslikud ja organiseeritud intellektuaalomandi rikkumised, kus kaupu võltsitakse müügi -ehk kommertseesmärgil. Seega ei too leping kaasa inimeste jälgimist ega karistamist võltstoodangu kasutamise eest, vaid karistatakse võltsimist või võltsitud kaupadega seotud äritegevust majandusliku kasu saamise eesmärgil. Karistused eelnimetatud tegevuste eest on juba täna Eestis olemas ning seega ei too VVL kaasa vajadust muuta meie kriminaalõigust. Euroopa komisjoni õigusteenistuse kinnitusel ei ole vaja VVL-iga liitumisel muuta ka ühtki Euroopa Liidu õigusakti.
Kolmas müüt: VVL kohustab internetiteenuse pakkujaid teenuse kasutajate tegevust jälgima ja internetilehekülgede infot filtreerima ja tsenseerima; kaovad tasuta WiFi levialad. Internetiteenuse pakkujad peavad teid hakkama karistama iga autoriõiguse rikkumise eest rahatrahvi või vangistusega ilma kohtuta.
Eriti metsik on müüdi lõpp, “nüüd hakatakse teid ilma kohtuta vangi panema“. Raske uskuda, et on inimesi, kes on valmis seda uskuma. VVL ei ole internetiteenuste või internetivabadusega seotud leping, vaid tegeleb intellektuaalomandi kaitsega muuhulgas ka digikeskkonnas. VVL ei mõjuta ega piira igapäevast interneti kasutamist, ei muuda teenusepakkujaid rohkem sisu eest vastutavaks kui see on seni olnud sätestatud Eesti ja EL õiguses (vastavalt Infoühiskonna seaduses ja E-kaubanduse direktiivis). Mitte kuidagi ei saa VVL kohustada internetiteenuse pakkujaid asuma teenusetarbijaid karistama. Õigusriigis oli, on ja jääb karistusfunktsioon ikkagi riigi õiguskaitseorganite ja kohtu kätte. Eesti on õigusriik. Tähtis on üle korrata, et mis on õigusrikkumine VVL-i järgi, on õigusrikkumine juba täna Eesti seaduste järgi.
Neljas müüt: VVL muudab ravimid kolmandate riikide jaoks kallimaks ja vähendab Eesti kui transiitmaa olulisust.
Midagi ei muutu seoses seaduslikult toodetud originaal- või geneeriliste ravimitega. Mõlemaid toodetakse vastavalt rahvusvaheliselt kokkulepitud tingimustele. Vaesemate riikide abistamiseks odavamate ravimite kättesaamisel kasutatakse Euroopa Liidus nii praegu kui ka edaspidi sundlitsenseerimist. Kindlasti aga on VVL-i üheks eesmärgiks võidelda võltsravimite leviku vastu, mille ohutuses ei saa keegi kindel olla. Võltsitud kauba transiitmaa osatähtsuse vähenemine ei ole mure põhjuseks, see sobib rohkem eesmärgiks.
Müüte on muidugi veel. Lõpetuseks aga tunnistagem, et intellektuaalne omand on täieõiguslik omand ning selle legaalne kasutamine interneti abil tuleb muuta veelgi kasutajasõbralikumaks ja mugavamaks. Suuname oma energia siis selles suunas, mitte intellektuaalse omandi võltsimisest raha teenijate (ehk varaste) kaitseks.
Seitsmes käsk ütleb: Sina ei tohi varastada!
Selle kohta ütleks sedasi: http://www.nerfnow.com/comic/image/532
Pildile klikkides näeb tüüpilist “müüdiehitust”. Leiva poolitamine ei ole leiva võltsimine, leib jääb ju ikka samaks, tema eest on pagarile makstud.
Võltsimisvastane leping ei käsitle ostetud toote tükkidena laialijagamist.
Soovin jõudu sisuga tutvumisel!
Kuna viie leivaga ei ole kuidagimoodi võimalik 5000 inimest ära sööta, siis pidi Jeesus neist leibadest valmistama ebaseaduslikke piraatkoopiaid, jättes leivatootjad ilma oodatud tasust. Inimene, kes oma postituses Piiblit tsiteerib, võiks Uue Testamendiga ka kursis olla.
Teine käsk ütleb: Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
Kordamine on tarkuse ema ja seetõttu uuesti seitsmes käsk: sina ei tohi varastada.
Lahtiseletatult tähendab see, et õiguspäraselt soetatud materiaalne ja vaimne omand kindlustab nii üksikisikute kui ühiskonna eksistentsi. See peab aitama kaasa isiksuse arengule ja vabaduse suurenemisele. Eksimused selle käsu vastu on muuhulgas vargus, pettus ja väljateenitud töötasu maksmata jätmine.
Sõnad “ebaseaduslik piraatkoopia” ütlevad juba kõik, neid ei tohi teha.
Eesti ühiskond on saanud vaba ühiskonnana areneda pea kakskümmend aastat. Olen minagi ostnud poest kassette ja lindistanud sinna raadiost muusikat, ostnud turult selgelt ebaseaduslikult valmistatud muusikakogumikke, aga see toimus 90-ndatel. Suur osa meist mäletab tollest ajast imelikke kaubamärke, mis olid väga sarnased üleilmselt tuntud kaubamärkidele ja mida odava hinna eest meil müüdi. Mitte ainult turul, isegi poes võis neid kohata. Me oleme ühiskonnana sealt tasemelt välja arenenud, juba aastaid on piraattoodang karistatav ka Eestis. Mul on selle üle hea meel. Kui ma nüüd leiaks internetist ka legaalse muusikapoe, kust osta mälupulga peale laetavat muusikat, mida autos kuulata, oleks väga rõõmus. Mina näen siin päris suurt lahendamistväärt probleemi.
Iseenesest võib mida iganes nimetada “ebaseadsulikuks piraatkoopiaks” või “intellektuaalomandiks” – ja seadus näib seda praegu tegevat. Nii on aga halb, veel eriti kui sellised eksimused on kirjutatud inimese poolt seadusesse sisse. Täpsustan.
Normaalse noore inimese internetikasutuse juures on möödapääsmatu, et ta satub infole, mis on “intellektuaalomand”, ja ta ei maksa selle eest. Ta ei saa aru, et on midagi valesti teinud, ainuüksi seepärast, et reaalselt pole selles midagi valesti. Intellektuaalomand pole ükski selge “asi” või ese, eriti veel internetis (mis ongi sisu poolest piirideta, tehnika võimaluste tõttu). (Potentsiaalne) intellektuaalomand on de facto terve virtuaalne keskkond. Kusjuures ei eristu see millele pandud autoriõigused ühestki triviaalsest “seaduslikust” netikasutuse teost.
Pealegi, antud elulises tüüpnäites ei ole kellelegi kahju tehtud. Vastupidi – kui inimesele meeldib, mis ta näeb/kuuleb, siis ta uurib selle kohta rohkem, leiab et seda on võimalik ka (läbi raskuste) osta, ja lõpuks soetab/toetab oma lemmikuid (mis tähendab reaalselt küll erafirmade toetamist, aga jääb loota, et leitakse üles ka artisti enda veebikülg, kus saab teha otsemakseid/annetusi – väga levinud moment).
Progressiivsed artistid teevadki nii, et panevad üles nupu, millele klikkides saab anda niikuinii kuuldud ja kättesaadava infotüki eest oma tänuavalduse ja heakskiidu, rahalise toetuse näol.
Ja kui nüüd anda mittespetsialistide poolt loodud ja kriitika suhtes “ilmeksimatuks tehtud” seadusaktile (nt ACTA) reaalse toe, on ainus variant kas internet maha tõmmata, või siis see (suuremas osas) keelata. ACTA puhul toimib see rikkudes interneti-isikuvabadusi – ISP peab antud leppe kohaselt spioneerima iga internetikasutuse kohta kõik info, ja selle põhjal andma üles “kurjategijad” – valdav enamik nooremaid inimesi, ja enamik lapsi arenenud riikides. Ainus reaalne põhjus, miks nad kohtu alla läheksid on see, et nad kasutavad aktiivselt internetti.
Ja mis ootab neid lapsi ja noori, virtuaalkeskkonnast teadlikke inimesi? Vastus: pikem vangistusaeg kui mõrva eest, või rahatrahv mis paneb selle niigi vaesemat laadi tavainimese raskustesse et leibagi osta. Inimeste võlgadesse jätmine mõne rahagigandi huvides ei ole Piibellik tegu. Ja kindlasti ei ole see reaalse kahju hüvitamine, ikka pigem ebatäiusliku inimmeele sünnitis – Rooma riigi repressioon.
Kommentaari esimesele poolele kirjutaks kahe käega alla, aga teisele poolele (täpsemalt kahele viimasele lõigule) mitte mingil juhul. Väidan, et ei tule mingit laste ja noorte vangi panekut ega rahatrahvidega vaesustamist. Soovitan seda tüüpi väited kõrvale jätta, et arutelu saaks tõusta järgmisele tasemele.
Lugupeetud Tõnis Kõiv.
Põhiseaduse § 20 ütleb selgesõnaliselt: “Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele”. ACTA “soovitab” aga teenusepakkujatel rakendada meetmeid autoriõiguste rikkumiste kontrollimiseks. Kui seda ei tehta kohtu otsusega, siis kas see pole ebaseaduslik jälitustegevus? Ja olukorras, kus suurkorporatsioonid ohustavad teenusepakkujaid kohtusse andma, on viimastel pigem mõistlik ja kindlasti odavam teostada nõutud jälitustegevust …
Kas Teie suudate garanteerida Eesti rahvale, et mitte ühtegi teenusepakkujat ei hakata mõjutama kohtusüsteeemi väliselt jälgmistegevuse alustamiseks ja veel huvitavam oleks Teie seisukoht võimalike “Me jälgisime, et selle kindla IP pealt laeti alla selline film” tõendite asutamist Eesti kohtuspüsteemis. Probleem seisneb ju taaskord selles, et kui teenusepakkuja pole jälginud kogu liiklust, siis oleks ideeliselt autoriõiguste kaitsjate “väited ja tõendid” kohtu juhtumite jaoks kusagilt laest võetud?
Edu!
Lugupeetud Jaan Jänesmäe. Kõigepealt tunnustan teid sisuka e-kirja eest, mis paistis teiste hulgast silma oma mõtete esitamise poolest.
Vastuseks teie kommentaarile ütlen, et Eesti Vabariigi Põhiseadus jääb kehtima ka pärast rahvusvaheliste lepingutega liitumist. Eelkõige viitan siinkohal paragrahvile 3, mis sätestab:
“§ 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.
Seadused avaldatakse ettenähtud korras. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused.” Tsitaadi lõpp.
Sisu poolest aga edasi minnes jääb minu jaoks mõistetamatuks soov “filme tõmmata nii, et keegi teada ei saaks”. Väidan, et juba täna on legaalsetest allikatest filmide või muu materjali soetamine tagatud igati kõiki isiku õigusi ja vabadusi järgides. Seda tagavad kehtivad seadused.
Soovitan lugeda tänasest Eesti Ekspressist uudist, kus filmi Lotte tegijad on hädas internetist nende filmi “tasuta alla laadivate” ehk varastavate huvilistega. Olete ju nõus, et filmitegijad kannatavad reaalset rahalist kahju, sest mitmed inimesed eelistavad 10 eurose DVD ostmise asemel interneti abil filmi varastamist.
Ilma kõhklemata seisan ma selle eest, et Lotte filmi vaadataks seaduslikul, omaniku õigusi austaval moel.
Lugupidamisega
Tõnis Kõiv
PS! Link Eesti Ekspressi uudisele: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/lotte-autorid-kurdavad-et-neid-roovitakse-paise-paeva-ajal.d?id=63892701
Miks Te pooldate “Raiskavat elustiili” ja milleks on vaja tänapäeval enam DVD-d? Antud Lotte filmi tegijad võinud kohe alguses oma turundusplaani lisada palju odavama digitaalse filmi soetamise meetodi. Eelmisel aastal avati ka näiteks iTunes pood Eestis. Olen suur fänn ja olen isegi mõne loo sealt päris legaalselt soetanud. Samas, miks ei võiks Lotte tegijad kasutada iTunes keskkonda oma toodangu levitamiseks? Miks on see DVD siin määravaks sõnaks?
Kas mitte probleeem ei seisne sisutootjate kitsarinnalises ja vanamoelisest mõtlemisviisist, et asi mis pole käega katsutav, pole ka reaalne kaup? Lisaks soovitaksin teil üle mõelda mis asi on vargus ja mis asi on autoriõiguste rikkumine. Kõik inimesed, kes laevad internetist materjale alla, pole vargad. Vargusega seondaks mina isiklikult ikka vara võõrandamist mitte selle kopeerimist. Ja kui Te nii avalikult kõiki autorikaitse seaduse rikkujaid varasteks nimetate, siis palun vaadake igaks juhuks ka oma blogi üle pilguga, et mitu pilti seal avalikustatud artiklite juures on reaalselt Teie tehtud ja/või mitme eest olete Te nende autoritele reaalselt autoritasu maksnud. Vihjan, et internetist/tsiteeritud artikli juurest leitud pilt pole automaatselt “vaba-kasutus”.
Väga õige, muidugi võiks filmitootjad müüja võimalikult tarbijale sobivas vormis tooteid. Minu arvates aga ei anna see küll mingit õigustust kliendile otsustamaks, et ma siis raha ei maksa vaid võtan tasuta.
Tänan tähelepanu juhtimise eest minu blogi piltidele. Viskasin mäluvärskenduseks pilgu peale, ei leidnud ühtegi, mis ei oleks kas minu tehtud, minu palvel tehtud, tegija poolt mulle avaldamiseks saadetud või muul moel luba avaldamiseks saadud. Püüan seda ka edaspidi järgida.
Parimate soovidega
Tõnis Kõiv
Lisaksin veel lõpetuseks, et antud Lotte tegijate nutt ja hala pole põhjendatud juba ainuüksi sellest vaate vinklist, et nad pigem takistavad oma toodangule juurde pääsu selle soosimise asemel. Teiseks on seal artiklis ainult ühepoolne arvamus. Niipea kui sa oled alla laadinud nende filmi, on nemad saanud kahju! Puudub aga reaalne statistika, mitu nendest allalaadijatest on päeva-kahe pärast poodi läinud ja nimetatud DVD reaalselt ostnud. Selline statistika puudub, levitatakse pigem utoopilisi väärarusaamu, et iga selline allalaetud videosalvestis on kohe kahjum. Ma võin ausalt tunnistada, et ma nimelt laen endale digitaalse koopia enamuse soetatud DVD-de kõrvale. See karp võib mul ju kodus riiulis vedeleda, aga olles liikuv inimene, soovin nautida meelelahutust ka mujal kui kodus. Kas ma peaks ehk siis iga kord 10 DVD-d ostma igaks juhuks ja üldse ühtegi videosalvestist alla laadima?
Tänud sisuka vestluse eest.
selle Lotte artikli puhul tasuks lugeda pigem kommentaare
Kui küsid nüüd eravestluses teistelt autoritelt nende arvamust (ehk sisuliselt teeksid uuringu), siis leiaksid, et valdav enamik on vägagi nõus sellega, et internetis oleks saadaval nende loodud hüve avalikuna. Samas tahaksid nad ka raha saada – mis on täiesti võimalik ja rahaliselt märksa kasulikum kui tänased seaduskohased võimalused (vastavad võimalused internetilehel).
Enamik tänapäevaseid loomingulisi inimesi saavadki inspiratsiooni internetist – nähes ja kuuldes infot. Nad teevad loomingut ainuüksi tänu sellele et neil on vaba ligipääs arvuti-kasutus-võimalustele. Tõmmates maha selle võimaluse, teete rahva vähem-kultuurseks.
Mis puudutab Lottet, siis ma olen kindel, et kui väheneb internetist alla laadimise hulk 10 000 võrra, siis suureneb läbimüük heal juhul ühe, kahe ühiku võrra. Minu isiklik hinnang oleks, et läbimüük väheneks – rahvas ei kuluta raha millelegi, mille kohta nad ei oma ettekujutust.
Inimesed surfavad internetis ka vähese huviga motiveeritult. See huvi on enamikel juhtudel vaid selleks, et näha, millega on teose näitel tegu (et siis osta, kui tegemist on hea asjada), või siis et ise targemaks ja kultuursemaks saada – sellele tuleks aga piir päris kiiresti kui peaks iga infokillu vastu suure summa raha vahetama – seda eriti veel “vaese loominguinimese jaoks”.
Mõttekäik väga õige, paljud loojad (autorid) ongi huvitatud nende teoste tasuta levitamisest interneti abil. Aga kes seda peaks otsustama, kas looja ehk autor ise või keegi teine? Minu arvates saab see olla vaid õiguste omaniku ehk autori enda otsus. Lotte näite puhul ju ongi probleemiks see, et autorid on teinud kulutusi, investeerinud aega ja raha, aga tulem võetakse tasuta käest ära. See ei ole õiglane.
Sama ebaõiglane oleks kellelgi takistada autorit kui ta tahab oma teoseid tasuta levitada.
Vaat siin Lotte filmi näites peidab ennast üks kurikaval vastuolu.
Esialgses blogikandes mainite, et “VVL-i reguleerimisalaks on laiaulatuslikud ja organiseeritud intellektuaalomandi rikkumised, kus kaupu võltsitakse müügi -ehk kommertseesmärgil”.
Aga siin tuleb järsku sisse Lotte filmi näide? Ehk siis tegelikult on ikkagi kavas hoopis “pisikestel piraatidel”, kes oma lapsele Lotte filmi tõmbavad, sest poest ostetud plaat on ära kribitud, käsi väänama hakata?
Lotte filmi näide oli lihtsalt päevakajaliselt hästi kättesaadav, kuigi see on minu arvates juba tänagi seadustega keelatud. “Pisikesed piraadid” kahjustavad Eesti autorite õigusi, sedagi ei saa ju lubada.
Mitmed on siin väitnud, et autoritele endile on tegelikult kasulik, et nende loomingut saab netist vabalt tõmmata. See võibki nii olla, aga jätkem autoritele õiguse otsustada selle üle, kas jagavad tasuta või raha eest. Kui nüüd aga keegi tahab tormata autorite kaitsele “röövellikke autorikaitsjate” eest siis tuletan meelde, et autorikaitsjad tegutsevad autoritelt saadud volituste alusel.
Lugupeetud Tõnis Kõiv,
tänan viisakuse eest astuda mõistlikku diskussiooni.
Kuidas kommenteerite erinevate Euroopa juhtivate poliitikute väljaütlemisi ja Sloveenia suursaadiku vabandamist ACTA alla kirjutamise eest?
http://veebiagentuur.ee/euroopa-riigid-torguvad-acta-t-vastu-votmast/
Lugupeetud Riho, mina tänan teid viisaka kommentaari eest.
Raske on teiste riikide poliitikute väljaütlemisi kommenteerida, aga üks torkab küll silma: kõik endised Ida-bloki riigid. Äkki on asi kuidagi ühiskonna arengutasemes kinni?! Ei tea.
Aga ühte tean ma küll, et Eesti võtab oma õigusaktid ikka ise vastu ning meie jaoks on oluline toimiv digitaalne turg nii Euroopa Liidus kui laiemalt maailmas. Selline digitaalne turg, kus kaubapakkujad saavad (soovi korral) oma kauba eest raha ja kus austatakse omandit.
Parimate soovidega
Tõnis Kõiv
Tänud selle päris julge ja kahtlemata ausa arvamusavalduse eest.
Tere.
Kas te väidate, et ida-bloki riigid ning nende poliitikud, kes julgevad teisiti mõelda kui teie, on oma arengutasemelt madalamad nendest riikidest, kes pooldavad ACTA-t?
Ma väidaks, et riikide puhul nagu Poola, mis lõppude lõpuks on samuti demokraatlik riik, milles rahvas on kõrgeimaks võimuks riigis, olekski vale mitte kuulata oma rahvast, võttes arvesse arvukaid ACTA vastaseid proteste ja meeleavaldusi.
Ja mis puudutab teie poolt välja toodud seost ida-bloki riikide ACTA “vastasuse” seotust nende ühiskonna arengutasemega, pakuksin ma teise vaatenurga, millest asjale läheneda. Need, nagu ma aru sain teie meelest vähem arenenud ühiskonnaga, riigid on nautinud igasuguseid vabadusi ligikaudu 20 aastat. Mis seal nüüd imestada, kui hirm kaotada mingi osa nendest vabadustest, olgu see hirm ratsionaalne või mitte, jalad alt veidi nõrkaks teeb?
Tunnistan ausalt, et pole isiklikult ACTA tervikliklu tekstiga tutvunud ning arvamusi paistab olevat seinast seina. Murelikuks teeb aga asja juures see, kui saladuslikult kõike tehti. ACTA oli enne allakirjutatud kui rahvas sellest midagi kuulis. Kui USA sarnased siseriiklikud õigusaktid poleks põhjustanud nõnda suurt kära, mis ka Euroopasse ulatus, oleks ehk ACTA siiani laiemalt tundmata.
Lõppude lõpuks on minu silmis asi lihtne. Ükskõik kui hea ja ennast õigustav ja õiglane üks õigusakt ka ei oleks, kui rahvas on selle vastu, ei ole see poliitikute õigus asja otsustada selle järgi, mida nemad paremaks või õigemaks peavad. Me ei ela enam absolutistlike monarhhide ajastul, kus riigpeal oli õigus arvata, et tema teab, mis on tema rahvale hea. Olgugi et rahvamass võib olla kohati teadmatu, kohati võhiklik ja kohati täiesti sobimatu otsustama oluliste asjade üle, on see demokraatia alustala.
Seega minult poolt müts maha kõigi nende ida-euroopa riikide ees, mille juhid kuulasid oma rahva muret seoses selle konkreetse rahvusvahelise lepinguga, ning peatusid, et asja üle mõelda. ACTA-ga ei ole kuskile kiiret. Oletame, et ongi tegemist täiesti õigustamata hirmudega, kiirustades vastu võtma midagi, mida rahvas ei mõista, mille kohta liigub “valesid”, ei tehta kuskilt otsast õigesti. Ühiskondlik dialoog näitab kõrget arengutaset, ning ida-euroopa riikides paistab see toimuvat. See on hea asi, mida mille üle rõõmustada. See on ainult positiivne kui inimesi huvitab, millega nende valitsused tegelevad ning kui valitsusi huvitab mida nende rahval öelda on. Ma ütleks pigem, et Eesti ja lääs, võtke eeskuju ning toetage ühiskondliku diskussiooni, selle asemel, et vältida rahva arupärimisi a la Mart Laar või öelda teie kombel: “Raske uskuda, et on inimesi, kes on valmis seda uskuma”. Ringi liikuvate müütide uskumine, ei ole mitte inimeste süü, vaid valitsuse tegemata töö. Tegemata teadvustustöö täpsemalt.
Igastahes meeldiv, et keegi meie poliitikutest pisutki diskussiooni arendab.
Ega ma väga ei tahtnudki Võltsimisvastase lepingu vastaseid riike kuidagi grupeerida, aga mingit muud ühisnimetajat peale nõukogude sotsialistliku vabariigi minevikku ma ei leidnud. Kui nüüd kaaluda, kas nn “vanad” demokraatiad on demokraatlikumad kui “uued” siis ma pigem kaldun vanade demokraatiate poole. Meie vabaduse tunnetus sisaldab tihtipeale ikka veel kõikelubatavuse tunnet. Näiteks, et internetis teise inimese anonüümne laimamine on osa sõnavabadusest. Ükski “vana” demokraatia ei tunne sellist tüüpi sõnavabadust.
Salastatusest. Olen Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja kõik valitsuse positsioonid läbivad enne Eestist välja minekut meie komisjoni. Materjalide hulk on tohutu ning avalikkuse tähelepanu olematu. Väidan, et kui USA-s ei oleks SOPA ja PIPA vastu aktsioone tekkinud, ei oleks Eestis ega mujal Ida-Euroopas mingit erilist tähelepanu ACTA vastu tekkinud. Ärge nüüd minust valesti aru saage, ma ei pea seda negatiivseks. Sugugi mitte. Minu arvates annab praegune diskussioon Eesti ühiskonnale palju juurde, tekib parem arusaamine intellektuaalse omandi olemasolust, kaitsmise vajadusest ja võimalustest. Eesmärgiks ei ole ju kunagi kedagi karistada vaid ikka esmajoones õiguspärase käitumise võimaldamine. Omandiõigus internetis vajab sisukat arutelu kogu ühiskonnas ja praegu toimuv on tegelikult ju osa sellest.
Tänan kommentaari eest!
Kui päris aus olla, siis ma ei tea kui palju on tegu sisuka aruteluga ja kui palju “veenmispoliitikaga”. Kuigi isiklikult kõrgharidusreformi pooldasin, leian, et ka sel juhul on tegemist hea näitega sellest, kuidas rahva tahet kiputakse eirama. Praegune postimehes käiv küsitlus kõrgharidusreformi toetamise kohta, näitab enam kui 80% vastuseisu antud seadusele. Rahva üldine negatiivne nägemus teatud seaduse punktidest ei takistanud aga riigikogu seda vast võtmast. Mu suurim hirm on, et sama juhtub ka ACTAga. Rahvas ei mõista asja ja rahvas ei poolda asja kuid kumbki nendest teguritest ei takista rahva enda valitud saadikutel asja sellegi poolest vastu võtmast. Kuidas on siuke asi võimalik demokraatlikus riigis?
Tahaks teada teie poolseid vastuseid järgnevas videos välja toodud süüdistustele ACTA suhtes (link kustutatud)
Mida ütlete vastu neile, kes toovad välja probleemid ACTA tõlgendamisega ning pööravad tähelepanu Viini konventsiooniga tekkinud kohustusele rahvusvahelistes lepingutes arusaamatuid ja kahemõttelisi kohti tõlgendada vastavalt läbirääkimiste faasis tehtud dokumentidele. Kas vastab tõele, et valitsustel puudub ligipääs nendele dokumentidele ning et neid pole avaldatud? Kas Eesti riigikogu on vastavate dokumentidega tutvunud? Kui jah, siis kust saaks neile ligipääsu kodanik? Kui ei, siis kuidas saab vastu võtta midagi, mida me vastu võttes isegi rõlgendada ei oska?
Tänan vastuse eest.
Võtame punkthaaval. Kõigepealt kõrgharidusreform. Seadusi võtab vastu Riigikogu. Vabariigi Valitsus esitas eelnõu, mida loeti kolmel korral. Menetlusse kaasati mitmeid osapooli väljaspoolt Riigikogu, kõik said oma arvamuse välja öelda. Postimehes või mujal veebides toimuvad emotsionaalsed gallupid ei pretendeeri esinduslikkusele ja nende järgi ei saa riiki juhtida. Neid tuleb teada ja nad on teatud indikaatoriks poliitikutele suuremaks selgitustööks.
Inimesed elavad oma igapäevaelu ja oli mul eilegi telefoni teel juttu mitme asjaliku inimesega, kes ei olnud Võltsimisvastasest lepingust midagi kuulnud. Nii ongi. Inimesed elavad kodanikuühiskonnas oma elu ja ei olegi kohustatud pidevalt valvel olema, et mis nüüd juhtuda võib.
Lingi teie viidatud videole ma kustutasin, sest ei pea anonüümsust osaks kodanikuühiskonnast ja seetõttu ei levita seda oma blogi kaudu. Ma olen sedalaadi videosid küllaga näinud 2001 a septembri kohta, üks paranoilisem kui teine. Aktsepteerin, et on inimesi, kellele meeldib seda teha ja uskuda. Maailmalõpp on juba ka mitu korda tulnud, aga sellegipoolest tuleb sellel aastal jälle:)
Ilmselt tuleb aga seaduste tekkimise, nende omavaheliste seoste, tõlgendamisvõimaluste, kehtivuse jmt kohta ülevaade koostada ja seda siis levitada. Siinsamas on varasemates kommentaarides viidatud EV Põhiseadusele, lugege neid paragrahve, nad jäävad kehtima ka peale Võltsimisvastast lepingut.
Hetk tagasi vastustas ACTAt raadioeetris ka Teie parteikaaslane Igor Gräzin. Ka tema ja infotehnoloogia firmade liidu puhul kehtib Teie poolt toodud “nõukogude sotsialistliku vabariigi mineviku” analoogia. Kahjuks on aga nende ühisosade otsimisel lihtne leida üks sarnane tunnus ning selle põhjal teha sageli alusetud – Teie ierakonna juhi puhul ka lihtsalt ebasündsad järeldused.
Kas võib olla, et ACTA vastased, kaasa arvatud siinkirjutaja, ei ole tegelikult südames vargad ja/või mineviku taagas kinni vaid probleem on sügavam ja laiem?
Raadiot küll ei kuulanud, aga viskasin pilgu peale sest tehtud uudisele. Oleme Igoriga varemgi erinevatel teemadel vaielnud ja alati hoidnud seda joont, et vaidlustes sünnibki tõde. Ma juhin tähelepanu, et mina ei ole Võltsimisvastase lepingu (ACTA) vastaseid varasteks tembeldanud, ma olen öelnud ja ütlen ka edaspidi, et ka internetist (interneti abil) varastada ei tohi. Kiuslikult võttes võiks nii marulist vastureaktsiooni tõlgendadagi nii, et just seal kivi all ongi vähid peidus. Aga ärme võta kiuslikult.
Lähtekohaks sobib minu arvates väga hästi kui me lepime kokku, et vargus on vargus ja keegi ei sõdi varastamise poolt. Seejärel saame arutada ja ühisosa tekitada internetis äri ajamise osas. Kuidas seda täna tehakse ja mida on vaja muuta, et kaitsta autorite õigusi (Lotte juhtum) ja tagada ausa äriajamise võimalus.
Esiteks, ei leia ma, et te oleksite vastanud minu poolt esitatud küsimustele ja süüdistustele, mis teie poolt kustutatud videos esitati. Te ei pea pidama anonüümsust ega just selle konkreetse grupi tegevusi õigeks, kuid teie poolsest vastusest nende süüdistustele oleksin ma sellegi poolest huvitatud.
Mis puudutab eesti põhiseadust ja selle kehtimist ka ACTA ruumis. Ilus idee, kuid see sama Viini konventsioon, mida ma eelnevalt mainisin, toob välja rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkuse kogu siseriikliku seadusandluse ees. Sama kehtib ka EL-i seadusandluse ülimuslikkuse kohta. Põhiseaduse täiendamise seadusega nõstus Eesti riik kohaldama Euroopa Liidu seadusandlust vastuolu korral Eesti seadusandlusega (k.a. Põhiseadusega).
Igastahes, sooviks vastuseid süüdistustele:
1) Mida ütlete inimestele, kes on mures ACTA mitmemõttelise ja hämava iseloomu pärast, mis teevad ACTA tõlgendamise keeruliseks? Seda külge ACTAst on välja toonud ka mitmed juristid. Nt: http://www.e24.ee/734432/jurist-acta-vajab-analuusi/
2) Kuidas vastate muredele, et ACTA kehtima hakkamise korral tuleb ACTAt vastavalt Viini konventsioonile tõlgendada ACTA läbirääkimisprotsesside käigus loodud dokumentide raames?
3) Ning eelnevast küsimusest tulenevalt – Kuidas vastate süüdistustele, et need, ACTA tõlgendamiseks väidetavalt elulised dokumendid, ei ole kättesaadavad isegi ACTAt arutavate riikide esinduskogudele?
4) Kui need dokumendid on kättesaadavad, olete teie või meie riigikogu üldisemalt nendega tutvunud?
5) Kui jah, siis kas rahval ei oleks samamoodi õigus nendega tutvuda? Ma tean, et mina tahaks küll neid lugeda.
6) Kui vastus on ei, siis millega seletade vajadust sellise saladuskatte üle? Pole ime, et inimesed paanikas on….
Ma ei pea anonüümsust kommenteerimisvääriliseks. Vastused teie küsimustele:
1. ACTA-t on rahvusvaheline leping, mille rakendamise konkreetsed reeglid luuakse seadustega. Juristi viite kohta vaid niipalju, et kas teie arvates Justiitsministeeriumis ja Välisministeeriumis ei tööta juriste?! Tavaliselt öeldakse sel puhul, et kaks juristi, kolm arvamust.
2. Täitmiseks saavad olla vaid avaldatud seadused. Tõlgendamisel saab kasutada vaid neid materjale, mis olid otsustamisel aluseks. Riigikogus seaduse vastuvõtmisel kasutatakse vaidluste puhul tõlgendamiseks eelnõu seletuskirja, mitte sellele eelnenud töödokumente ministeeriumites.
3. Vt eelmise küsimuse vastust.
4.Vt eelmise küsimuse vastust.
5. Vt eelmise küsimuse vastust.
6. Te ilmselt olete oma elus vorsti söönud, aga kas te ikka teate täpselt, kuidas seda vorsti tehti, mida ja millal lisati? Vaevalt. Sellegipoolest te ostate vorsti, sest usaldate konkreetset tootjat, olete kindel, et vastavad riigi organid jälgivad toote ohutust, sisaldust, et etiketil kirjutatu vastab tegelikkusele jmt.
Tänan kommentaari eest!
/Tähtis on üle korrata, et mis on õigusrikkumine VVL-i järgi, on õigusrikkumine juba täna Eesti seaduste järgi./
Tore, kus on võrdlev analüüs, tavakodanikule kättesaadavaks tehtud – kattuvate ja mittekattuvate õigusaktide nimekiri? Palun linki, pole ise kahjuks leidnud. Kust saab lugeda ACTA täielikku teksti(orginaalis)?
Ette tänades
René
EV Justiitsministeerium on vastava analüüsi teinud, meile on see saadetud e-posti teel ja kindlasti on see ka ministeeriumi veebilehelt leitav.
Kas kindlasti on leitav või on lihtsalt leitav leitavuses veendumata? Ma saan aru, Tõnis, et olete ACTA lepingumaterjali lugenud, et selle kohta sõna võtate. Isegi peaminister pole lugenud, aga sõna võtab julgelt, toetub Justiitsministeeriumile. Mina aga ACTA’t otsingusse pannes ei leidnud Justiitsministeeriumi lehelt mitte midagi. Palun abi otsingus.
Kuna dokument oleks siia kommentaariumisse lisamiseks liiga pikk siis saatsin e-kirjaga.
Parimate soovidega
Tõnis Kõiv
Aitäh! Ajapuudusel ei saanud dokumenti süüvida, aga teen seda kindlasti ja esimesel võimalusel. Minu isiklik arvamus on, et me oleme seadustega läinud liiale. USULE, tavanditele ja rahvustraditsioonidele põhinevad seadused on demokraatia tunnus. Meie väljusime neist raamidest, kui “astusime” EL-i. Mina ei põlga rahvast (aga ma pole ka poliitik)nagu seda teeb mõni valitsuse liige, pidades selle demokraatlikke avaldusi lausa haiguslikeks või mida veel. Ma ei usu, et pool sajandit vargakombeid, mida meile ida poolt imporditi, ei suutnud veel rahvast eetiliselt murda. Küll aga olen suuresti veendunud, et imporditud võimutraditsioone jätkanud nomenklatuur sellest süüdistusest ei pääse.
Tänan abi eest ja edu!
Lugupeetud Tõnis Kõiv
Kas Te ei leia, et ACTA-ga tema praegusel kujul on lootusetult hiljaks jäädud. See pole Eesti riigi mure, et välismaised suurkorporatsioonid ei oska turu muutustega kohaneda ja lükkavad enda lobitööga valitsustes meile, tarbijatele, peale uued kohustused. Mina näiteks leian, et see pole minu süü, et Itunes jäi Eestisse tulekuga lootusetult hiljaks ja väikesed müüginumbrid on eelkõige nende enda süü.
Samuti leian ma, et Apple ei tohiks kurta Hiina piraattoodete üle, kui neil on 100 000 000 000 $ vaba raha. Samad seisud on ka suurimatel muusikatootjatel. Ning kui maailma sordiaretajad ei suuda enam endaga toime tulla, sest nende seemneid “varastatakse”, siis võiks nad ju riigistada, nagu see on meie vabariigis.
Kokkuvõtteks võin väita, et ACTA sarnast lepingut on vaja, aga sellega on lootusetult hiljaks jäädud. Võltsimisvastane leping ei kaota ära seda probleemi, mille vastu ta loodud on ja üleüldse on ta läbi mõtlemata.
Lugupidamisega
Madis Koppel
Tänan arvamuse eest ja olen täitsa nõus, et üheaegselt tuleb teha kahte asja: 1. võidelda piraatluse vastu; 2. arendada legaalset käitumise võimalust.
Kõik need erinevad piirangud e-maailmas ausalt äri ajamiseks, tehingute tegemiseks vajavad muutmist. Seetõttu muide ongi Eesti üks prioriteetidest EL-i suunal siseturu, sh digitaalse siseturu arendamine ja hiljuti toimunud Euroopa Ülemkogul oli Andrus Ansip selle teema eestkõnelejaks.
Üks vahemärkus: on tehtud uuringuid, mis tõestavad, et kõige rohkem ostavad “intellektuaalvara” inimesed, kes seda kõige enam ka piraadivad. Ning et inimese huvi muusika/teatri/kino vastu saab pahatihti alguse just selle vabast levikust – muidu oleks isegi ebatõenäoline et selles inimeses oleks vähegi huvi tärganud.
Aitäh.
Each country will make it criminal for companies to directly or indirectly aid the violation ofcopyrights. This means that if a citizen has been found to share copyrighted materials on the internet,the Internet Service Provider facilitating this piracy is criminally guilty of aiding copyrightinfringement.
Tõlgituna lühikokkuvõte. Kui kodanik mõistetakse süüdi piraatluses, saab ka karistada interneti teenuse pakkuja. Kas see on tõsi?
Kui on, siis on loomulik, et tekkib VÄGA tõsine tsensuur, kuna interneti teenuse pakkujad kardavad karistada saada.
Justiitsministeeriumi hinnangul ei sisalda ACTA internetiteenuse osutaja kohustust kontrollida või jälgida netiliiklust. Säte rõhutab, et intellektuaalse omandi õiguste omajate huvide kaitsmisel internetis tuleb vältida tõkete loomist seaduslikule tegevusele, sealhulgas e-kaubandusele, ning tagada põhiõigused, nagu sõnavabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele ja eraelu puutumatusele. Niisiis käsitleb ACTA autorite õigusi selgelt teiste põhiõiguste ja –vabaduste kontekstis.
Seega ei ole mingit alust eraelu puutumatusega seotud hirmudel – lepingu Art 4 määratleb selgelt eraelu puutumatuse ja teabe avalikustamisega seotud sätted. Artikliga 27 tagatakse õigusrikkumiste menetluste kohaldamisel põhiõigused nagu sõnavabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele ja eraelu puutumatusele.
http://www.toniskoiv.ee/okupatsioon-on-usu-kusimus/
http://www.toniskoiv.ee/taastuvenergia-voidukaik-on-ees/
http://www.toniskoiv.ee/ei-radikaribi-linnale/
Kõik 3 linki, olen üsna kindel, et te ei ole piltide omanik/puudub luba neid kasutada. Ei viitsinud rohkem teie blogis tuhlata, kindlasti leiab neid veel.
Kuidas selle varastamisega siis jääb?
Vaat kui tähelepanelik blogi lugeja, väga tubli. Mina jälle olen üsna kindel, et teil puuduvad seosed nende piltidega, sealhulgas alus väita, et puudub luba nende kasutamiseks.
Õigused on omanikel, mitte kõrvalseisjatel.
Igatahes. Kuna usute ACTA’sse nii sügavalt, siis palun kustutage Lightning McQueen’i pilt oma blogist. Tegemist on Disney omandiga.
Igatahes, soovitan lisaks piltide vaatamisele lugeda ka teksti, sealhulgas vaadata näiteks kuhu suunab Pikne McQueeni nime all aktiveeritud link.
Minu usk ei ole seotud mitte ACTA-ga vaid sooviga kaitsta omanikke, sealhulgas intellektuaalse omandi omanikke.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/actat-pooldavad-reformierakonna-ja-irli-poliitikud-kasutavad-samuti-varastatud-pilte.d?id=63896903
Ise te ju eksite või täpsemalt eksisite enda uskumuste vastu.
Või väidate, et delfi valetab antud artiklis?
Küsimus pole actas, küsimus on pigem normaalsuses.
Sisuliselt ei tohi te enda tehtud päikeseloojangu piltigi üles panna, kui keegi on enne teid samas kohas päikest pildistanud.
Ehk siis, kas te olete kindel, et ei juhtu olukorda, kus ei tohi kasutada kitarril järjest duure: G-D-Am-G-D-C? Tegu Ühe Dylani looga ja hoolimata rütmist momentaalselt ära tuntav vähegi musikaalse inimese poolt.
Tehniliselt võttes on meil olemas igati korralikud intellektuaalse omandi kaitse seadused, milleks meile veel ACTA? Mida see juba olemasolevale juurde annab?
Juba praegult ei tohi Lottet kopeerida.
Kusjuures mina isiklikult oma lapsele ütlesingi, raha pole, ei saa.
Ilmselt seetõttu ei huvita mu last ka Lotte limonaad, jäätis ega mänguasjad.
Väidan, et Lotte litsentsi omanikud kannatasid seetõttu, et ma ei tõmmanud Kuukivist koopiat oluliselt rohkem kahju kui too 10€.
Mul on arvutis ansambli Metro Luminal albumi “Ainult Rottidele” ning “Coca Cola” mp3-d. Olen küll kunagi ka kassetid ostnud, aga tehniliselt acta järgi olen nüüd varas. Vaatamata isegi tõsiasjale, et mul on Mait Vaik-u kirjasõnaline luba antud albumeid mp3-dena hoida.
Kui ma ei tohi teha ostetud cd plaatidest koopiaid, kas siis pean mp3 mängija vahetama cd-mängija vastu?
Ostma cd asemel hoopis mp3-d?
Aga ma soovin kuulata mp3-na pisikeses ipodis ja kodus kvaliteet helitehnikaga cd-d.
Olen sunnitud ostma ühe ja sama asja kaks korda?
Acta järgi olen 🙁
Delfi foto kasutamise luba mul on. Kui kaks fotograafi teevad kõrvuti päikeseloojangust pilte on neil mõlemal ühesugused õigused ütleb terve talupojamõistus. See, et teie Lotte eest raha ei maksa (tooteid ei tarbi) on Lotte õiguste omaniku probleem. Kui te aga tarbite, aga ei maksa, on see teie probleem.
Isiklikuks tarbeks koopiate tegemine on täna lubatud ja Võltsimisvastane leping seda ei muuda. Minu arvates on väga normaalne, et ühe korra ostetud plaati saan ma soovi korral kuulata (kasutada) erinevates tehnilistes seadmetes (vanasti lindistati ümber, täna kopeeritakse). Ma olen ta ju ostnud ja selle pealt on autoritasu makstud.
“Kui kaks fotograafi teevad kõrvuti päikeseloojangust pilte on neil mõlemal ühesugused õigused ütleb terve talupojamõistus.”
Kuidas sellisel juhul kommenteerite seda juhtumit?
http://falkvinge.net/2012/01/26/copyright-monopoly-goes-insane-non-copy-judged-as-infringing/
Tänan hea näite toomise eest, viidatud loo pealkiri ütleb juba ise kõik. UK kohtunik on common law süsteemis teinud terve mõistuse vastase otsuse ja loodetavasti kaevatakse see järgmisesse astmesse edasi ja saab muudetud.
seda enam on vaja meil acta müütidega vehklemise asemel rääkida ja püüda kokku leppida autoriõiguste sisus internetiajastul, kus jookseb vabakasutuse piir jne. Teie toodud näide on lubamatu äärmus ühelt poolt, teiselt poolt on võlts apple “esinduspood”Hiinas.
Sellisest vastusest selgub ainult, et Teiegi ei ole endale päris selgeks teinud mida autoriõigused tähendavad. Kuna te peitute viite lisamise taha siis võiks tuua paraleeli sellega, et ma laen alla interneti avarustest filmi piraatkoopia, laen selle ülesse oma blogisse ning see järel panen viite filmi tutvustusele nagu teie seda sel puhul tegite. Kas sellisel juhul ma ei ole eksinud autorikaitse vastu? Muidugi samasugune käitumine kehtib mis tahes failivormingu puhul olgu siis tegu helifaili, videoklipi, pildi vms.
Ja sellise käitumise tagajärjel tekib küsimus: “Kuidas sellisel viisil kaitstakse omanikku?”
Pikemalt võite ennast teemaga kurssi viia näiteks Peeter Marveti postitusega Tehnokrati blogis. Ilusasti viited juurde lisatud.
http://tehnokratt.net/arhiiv/autorioiguse-olulistest-aspektidest-internetis/
Teie vastusest ja rahvale eeskujuks olemisest võib järeldada, et tegelikult autorikaitset kui sellist hetkel ei eksisteerigi.
Juba järgmises blogipostituses arutlen täpsemalt oma blogis kasutatud piltide, nii multikapildi kui Delfist ja mujalt meediast pärit fotode kasutamisõiguste üle.
Väita, et Acta on ainult varastamise vastu on “laisk lugemine”. Loomulikult on varastamine paha, aga selle ülla eesmärgi taga, oleme varastamise vastu, peituvad ACTAs hirmutavad hüpokriitilised printsiibid. Piraatlust ja intellektuaalse omandi vargust puudutavad seadused on ju ometigi juba Eestis olemas.
Alustaks juba eelpool mainitud põhiseaduse § 3 “Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused” ACTA ise on küll avalik, aga oluline osa tema mustanditest ja läbirääkimiste dokumendidest on salastatud…. Viini Konventsioon näeb ette, et kui mõni rahvusvahelise lepingu punkt on ebaselge, siis tuleb seda tõlgendada varasemate mustandite ning läbirääkimis dokumentide põhjal.. kas ei ole see vastuolus põhiseaduse mõttega, kui seaadus ise on avalik aga selle loomise ja arutelude dokumendid salastatud.
Acta enda tagant kumab aga läbi jälgimis- ja kahtlustustamistekultuuri tekitamine…
Varguste ärahoidmise eesmärgil hakkab acta piirama ka vabavara arendamist (tasuta kasutamiseks mõeldud tarkvara)… ACTA mõte näeb vabavara ohtlikuna autorikaitsele. ACTA keelab interneti lehtedel hoida programme, mis võimaldavad juurdepääsu autorikaitsega kaitstud materjalidele. Sinna hulka kuuluvad näiteks plaierid, mis mängivad regioonipiirangutega DVDsid valedel territooriumitel ehk muusika kuulamiseks pead OSTMA autorikaitse lubatud pleieri mitte ei või alla laadida mõnd vabavarana jagatavat programmi. ACTA on täis selliseid nüansse, mis seavad piirangud väljaspoole autorikaitse organisatsioone jäävatele loojatele ja üritab autorikaitses luua kõigutamatut monopoli.
ACTA kaitseb ebamääraseid patente (näiteks nagu ümmarguste nurkadega elektrooniline seade jms)… millega muudetakse väiketootjate tootearendus keerukaks, kuna neid on suurtel korporatsioonidel, mõne sellise patendiga kerge turult välja suruda. Innovatsioon muutuks suurfirmade mängumaaks, kuhu väikestel asja pole.
ACTA ei ole midagi sellist, mis oleks kooskõlas vaba turu ja demokraatliku liberaalse mõtteviisiga.
Tänan kommentaari eest. Viitate õigesti EV Põhiseadusele, et täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. Kahjuks on tõesti suur osa Euroopast tunduvalt suurema salastatusega harjunud kui meie siin Eestis.
Seetõttu leiab vajalikud dokumendid meie Välisministeeriumi kodulehelt: http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2011:0380:FIN:ET:PDF
Viidatud link ei sisalda läbirääkimisprotokolle, mille salastatusele Elmar Osa tähelepanu juhtis. Ma olen veendunud, et valdav enamik Riigikogu ja valitsuse liikmetest pole neid samuti näinud.
Samas on rahvusvahelises õiguses riikidevahelised lepingud üldjuhul ülimuslikud kohalike seaduste ees, sõltumata sellest, kas leping on salajane või mitte. Seega on nende salajaste materjalide täitmine ikka kohustuslik, isegi kui me neid kunagi näinud pole.
Tänan olen sellega juba tutvunud inglisekeelses variandis, mis oleks soovitatav kuna tõlkes on olulisi vigu.
Viitasin sellele, et ACTA mustandid ja läbirääkimiste protokollid, millede kohaselt hakatakse hiljem ebaselgeid kohti ja artiklite koosmõjusid tõlgendama on salastatud sh ka teie, kui riigikogu liikme eest. See salastatus takistab oluliselt ekspertarvamuste loomist lepingu kohta. Otse loomulikult on aktsepteeritav, et tagatubade arutelud ei ole avalikud, aga antud juhul on mindud sellest kaugemale. See salastatus tekitabki inimestes hirmu, et piiridel hakatakse läbi otsima mp3-mängijaid, ning hetkel ei saa tekstist välja lugeda, et nii ei võiks teha ja võimaldab selliseid skeeme nagu ennist kirjeldasin.
Justiitsministeeriumi memo on samuti puudulik ja ei ole arvesse võtnud kriitikat, mis on osaks saanud Euroopa Komisjoni analüüsile (eriti FFII [Foundation for a Free Information Infrastructure] poolt), millel see memo põhineb. Ka ei arvestata see EP Roheliste fraktsioon tellitud uuringut Douwe Korffilt ja Ian Brownilt (http://rfc.act-on-acta.eu/fundamental-rights), mis lõppeb kokkuvõttega “This makes the entire Agreement, in our opinion, incompatible with fundamental European human rights instruments and standards.”
Eestikeelne variant on minu teada ametlik tõlge ja kui seal on teie arvates vigu siis palun andke neist teada. Jällegi palun e-posti aadressile: tonis.koiv@riigikogu.ee
Justiitsministeeriumi memo ongi ju memo, mitte analüüs. Aga eks praegunegi protsess toodab loodetavasti juurde uusi teadmisi. Tänan arutelule suunatud kommentaari eest!
Pole isiklikult lugenud eesmärgiga, et otsida vigu ja loodan, et inimesed, kes on avalikult teada andnud vigadest on neist ka justiitsministeeriumi teavitanud
aga lihtsalt näiteks kõige enam on meelde jäänud erinevatest allikatest vast näiteks artikkel 23 vead
Kus on “commercial scale”, mis tähistab arvulist väärtust, mille ületamisel on tegu kaubandusliku ulatusega, aga on tõlgitud “kommertseesmärkidel”.
ja see sama artikkel kus eesti keeles on kaduma läinud kaudne
“… for DIRECT or INDIRECT economic or commercial advantage.”
“….vähemalt äritegevust otsese majandusliku või kaubandusliku tulu saamiseks”
Esiteks, diskussiooni pööramine rajale, kas “varastada tohib või ei tohi”, on demagoogiline ja näitab üleolevat suhtumist vastaspoolesse. Sama hästi võiksime teemale panna pealkirjaks “kas inimesi tohib või ei tohi kohtuta karistada”, mis rõhub vastsapoole emotsioonidele.
Minu jaoks on probleemi keskmes hoopis küsimused:
1. Isikuvabaduste potentsiaalne piiramine
2. Äriliste takistuste tegemine paljudele ettevõtetele
3. Võimu andmine riigi ja rahva käest suurkorporatsioonidele
Vähemalt esimese kahe punkti osas olen seni pidanud Reformierakonda pigem õiguste ja vabaduste kaitsjaks kui vastaseks, seisukoht, mis ühtib minu enda põhiväärtustega. Praegu kardan aga, et pean pettuma ja oma senise toetuse ümber vaatama.
Teiseks, Teie kommentaarid rõhuvad suuresti teesile, et “niikuinii midagi ei juhtu ja keegi kedagi kiusama ei hakka”. Samasuguseid väiteid esitati ka mitmete teiste sarnaste seaduste ja lepingute puhul, näiteks USAs DMCA seaduse osas. Ka seal väideti, et “midagi hullu ei juhtu”, aga reaalselt kujunes välja situatsioon, kus paljusid inimesi ja ettevõtteid ahistatakse ebaõiglaste autorikaitseteadetega. Näiteks võib saata veebimajutuse pakkujale kirja, kus väidetakse, et nende majutatav veebisait sisaldab autoriõigusi rikkuvaid materjale. Seepeale veebimajutaja tihti sulgebki kiiremas korras lihtsalt terve vastava saidi, tegelikesse asjaoludesse süüvimata, sest juriidiilne võitlus oleks liialt ressursikulukas ning potentsiaalsed karistused absurdselt kõrged. Tegelikult võib aga tegu olla hoopis kaebaja pihta tehtud kriitika vaigistamisega.
Vt näiteid:
http://arstechnica.com/tech-policy/news/2007/03/victims-fight-back-against-dmca-abuse.ars
https://www.eff.org/deeplinks/2007/07/mom-sues-universal-music-dmca-abuse
http://www.techdirt.com/articles/20091103/1839446788.shtml
Siit on näha, kuidas inimeste süüdi mõistmine on läinud riigi ja kohtute käest erafirmadele, ning üksikisik lihtsalt ei saa neile vastu.
Kolmandaks, väites, et VVL/ACTA reguleerib ainult “müügi- ja kommertseemärkidel” sooritatavaid rikkumisi, ei saa kindel olla. Heaks näiteks on siin jälle USA kohtupraktika, kus algselt suures mastaabis piraatkaupade tootjate vastu mõeldud seadusi on hakatud kasutama hoopis tavaliste inimeste vastu, vt:
http://www.wired.com/threatlevel/2007/10/riaa-jury-finds/
Samuti on autoriõigusi hoidvad ettevõtted (mitte autorid!) kaevanud inimeste peale, kellel pole isegi mitte arvutit, surnud inimeste peale jne.
Samuti poleks midagi uut selles, et mingi tagamõttega vastuvõetud seadusi haktakse (kuri)tarvitama hoopis teistel eesmärkidel, vt nt http://en.wikipedia.org/wiki/Controversial_invocations_of_the_USA_PATRIOT_Act
Neljandaks, ACTA võimalikud hüved ja ohud ei ole kudiagi tasakaalus. Internetis failivahetamise vastu võitlemine on küllaltki lootusetu projekt, sest vastumeetmed on tehnoloogiliselt alati sammu võrra maas. seetõttu on ka parimal juhul saavutatav kasu väga väike, suurendades autorõiguste omanike (mitte tingimata autorite!) tulusid ehk paari protsendi võrra. Kui nüüd peaks juhtuma, et kasvõi mõnesid inimesi seetõttu ebaõiglaselt ruineeritakse, teisi ahistatakse või nende järel nuhitakse, siis oleme maksnud tulemuse eest mitu suurusjärku kõrgemat hinda kui vaja.
Kas varastada võib või mitte ja kas inimest tohib ilma kohtuta vangi panna või mitte on tegelikult täpselt samast kategooriast. Igalt mõistlikult inimeselt võib eeldada, et ta ei varasta ja et teda ei tohi kohtuta vangi panna. Sellegipoolest aga ehmatatakse inimesi sellega, et nüüd just hakatakse teid ilma kohtuta vangi panema.
Vaatasin läbi teie postitatud lingid, mis puudutasid USA-s aastatel 2007-2009 toimunut. Ma arvan, et te mõistate ise ka, et Ameerikas plaanitavad SOPA ja PIPA (mis ei ole veel vastu võetud) ei saa mitte kuidagi olla aastaid tagasi toimunud kohtulahendite aluseks. USA õigussüsteemist hoiatavaid näiteid võtta ei ole eriti viljakas tegevus, sest Eestis on hoopis teine õigussüsteem. Kui USA-s on common law süsteem siis Eestis kontinentaal-euroopa õigussüsteem. Kohtulahendite automaatne ülekandmine mõeldamatu, õigusaktidest rääkimata.
Jagan teie poolt tõstatatud probleeme täiesti ja seisan igati selle eest, et isikuvabadusi ei piirataks, et ausatel ettevõtetel ei tekiks põhjendamatuid takistusi äri ajamisel ja et demokraatlikult valitud võimuorganid või kohus ei annaks oma otsuste tegemise õigust “suurkorporatsioonidele”.
Tänan kommentaari eest!
Minu meelest jättis Tõnis vastamata Targo kommentaari teisele osale: “niikuinii midagi ei juhtu ja keegi kedagi kiusama ei hakka”.
Kuidas kavatseb valitsus/Riigikogu/Reformierakond selle ohu vastu võidelda? Seda enam, et
* on korduvalt viidatud, et ACTA on väga (loe: liiga) üldsõnaline ja jätab väga palju tõlgendamisruumi
* lepingu algsed mustandid ja lepingu taga olev mõttekäik on salastatud
* Eestis kehtib kontinentaal-Euroopa õigussüsteem ja sellest lähtuvalt peavad lepingud ja seadused olema väga täpselt sõnastatud ja tõlgendamisruum peab olema olematu
Pakun ise ka lahenduse: ACTAt vastu võttes lisatakse sellele juriidiliselt vettpidavad kommentaarid/täpsustused – siis ei ole võimalik seda lepet tulevikus kuritarvitada. Või on sellisel lähenemisel mingeid probleeme, millest ma ei ole teadlik?
Rahvusvaheline leping ei ole ju otsekohalduv, politsei ja prokuratuur tegutsevad siiski siseriiklike õigusaktide alusel. Kohtus on aga võimalik end kaitsta mõne (Riigikogu poolt vastu võetud) seadusesätte põhiseadusvastaseks tunnistamise nõudmisega.
Valitsus/Riigikogu/Reformierakond võitlevad pidevalt ja kogu aeg, et inimeste õigused oleksid kaitstud. Teie poolt pakutud “juriidiliselt vettpidavad kommentaarid/täpsustused” on Eesti riigis seadused. Neid võtab ka edaspidi vastu Riigikogu.
Tere,
Vabandust, aga teie vastus on täiesti mööda. Asi pole selles, kas tohib varastada või mitte, vaid selles et USA’s on juba kujunenud olukord, kus ainult süüdistusest, ka aluseta süüdistusest piisab, et väiksem ettevõte või eraisik ruineerida või vähemalt tema ärihuvisid oluliselt kasutada.
ACTA sees on punktid, suunavad euroopas kehtestama DCMA sarnast Takedown Notice süsteemi. See süsteem kohustab teenusapakkujat eemaldama materjali puhtalt kohtuvälise SÜÜDISTUSE põhjal või riskima vastustusega kohtus. Mitte ükski ettevõte eestis ei ole nii rikas et minna mõne USA suurkorporatsiooni vastu kohtusse ja seega eemaldatakse materjal ilma igasuguse õigusmõistmise protsessita ainult SÜÜDISTUSE põhjal. Veel hullem, suund on rakendada kolm hoiatust ja konto kinni poliitkat, mis loob täieliku JOKK tsensuuri olukorra.
JA see on reaalsus juba täna DMCA mõjualas olevate teenuste jaoks. Youtube-is kui mingi korporatsioon tahab sinu teenuse kasutamist tõkestada, piisab vaid kolmest süüdistusest ja su konto pannakse kinni ning vastuvaidlemiseks peab sul taskus väga palju raha olema, et kohtukulusid katta.
ACTA sarnasus DMCA-ga on õõvastust tekitav ja ei sobi meie kultuuriruumi.
Tere,
Juhin veelkord tähelepanu sellele, et asi pole selles mida kohus otustaks, vaid selles, et enamikel inimestel ei ole võimalusi ennast sellises protsessis lihtsalt kaitsta. Reaalsus on see et enamik inimesi ei suuda endale vastava kaliibriga advokaati palgata, ega kohtus õigust nõudmas käia sest jõudude vahekord on VÄGA paigast ära.
Juhin uuesti tähelepanu sellele, et Võltsimisvastane leping koondab reeglid autoriõigustega kaitstu kasutamiseks kommertseesmärgil, mitte isiklikuks kasutuseks. Seega on siiski vastakuti erinevad ärihuvid, mitte üksikisik ja suurfirma.
Kahjuks ei saa ma ilma näiteid toomata teie hirmudest aru. Mida te siis oma veebilehel hoida tahate, millele teistel inimestel õigused on?! Miks te siis õiguste omanikuga kokku ei lepi? Miks te ei saa kolmest hoiatusest aru?!
Kui ma tahan oma veebilehel hoida mingit endatehtud fotot oma veebilehe tutvustamiseks, millega seoses on mul ärihuvid, aga umbes samasugune pilt on enne tehtud, siis pean nö. enne tehtud pildi omanikule maksma või siis demogoogilisemalt – kokku leppima.
Midagi taolist:
http://news.slashdot.org/story/12/01/26/0237246/non-copied-photo-is-ruled-copyright-infringement
Kas te julgete öelda, et actat vastuvõttes sellist olukorda eales ei teki?
Jällegi tuleb märkida, et teie toodud näide on juba toimunud, aga ACTA-t veel ei ole ju. Pealegi on UK samuti common law süsteemis. Kohtuvõim on demokraatlikus riigis üks kolmest võimust (seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim) ning seega ei saa mina seadusandliku võimu esindajana öelda, kuidas konkreetne kohtunik võib seadust tõlgendada. Aga kontinentaal-euroopa õigussüsteemis tuginetakse rohkem kirjapandud seadusele.
Kui aru ei saa, siis tuleks teemasse süüvida ja katsuda erinevate ekspertide poolt esitatud vastuargumentidest sisuliselt aru saada. Kui meie Riigikogu võtab seadusi vastu nii pealiskaudselt ja probleemi sisu mõistmata, tekitab see minus suurt muret. Soovitan lugeda eelkõige DMCA-d puudutavaid materjale näiteks Electronic Frontier Foundationi kodulehel.
Aga teeme selle konkreetse näite siis puust ja punaseks.
Meil on veebisait, kuhu kolmandad isikud saavad sisu lisada. Tänapäeval kasutavad kõik populaarsemad saidid seda mudelit, alates vikipeediast kuni rate.ee-ni (ka http://www.toniskoiv.ee või http://www.targotennisberg.com). Saiti haldab isik A, ostes majutusteenust firmalt B.
Isik C lisab sinna mingit sisu.
Nüüd tuleb organisatsioon D, kes saadab firmale B kirja, kus väidab, et mingi sisu rikub nende autoriõigust ja nõuab selle kohest mahavõtmist ähvardusega, et muidu tuleb maksta neile miljon eurot. Kuna firmal B pole ressursse ei juriidiliseks võitluseks ega sisuliseks kontrolliks, siis ta kas eemaldab koheselt isiku C postitatud info või sulgeb kogu saidi. DMCA-d kasutades on aset leidnud mõlemat laadi juhtumeid, olenemata sellest, kas organisatsioonil D oli tegelikult õigus või ei. A-l ja C-l on siinkohal aga täiesti minimaalsed võimalused oma õiguste kaitsmiseks.
Analoogse situatsiooni võib konstrueerida nt avalike wifi-punktidega – kui ACTAt täies mahus täita, poleks meil varsti enam ainsatki vaba leviala.
Firmadele nagu B on siin kaks varianti:
1) oma teenuste valikut oluliselt piirata
2) hakata nuhkima oma kasutajate järel, mida nood täpselt teevad
Mõlemad variandid tekitavad firmale B lisakulu, mis on majandusele summaarselt sadu kordi suuremaks koormaks kui täiendav autorikaitsetulu, rääkimata tehnoloogilise progressi tugevast pidurdamisest.
Alati on olemas variant, et konkreetse pretensiooni peale võetakse maha konkreetne materjal. Olen lugenud lausa kolmest teatest, millele tuleb enne reageerimata jätta. Mina pean oma blogi juba aastaid ning vastutan igati kõige eest, mis siin leida on. Kommentaaride modereerimine võtab aega, aga see on minu valik. Vabatahtlik valik.
Näide elust enesest: täna tõusetus probleem, et kas mul on ikka Delfi luba nende fotograafi foto avaldamiseks. Küsisin üle ja võin südamerahuga öelda, et luba on olemas.
Põhiline on, et me arutleks konkreetsete näidete üle ja kujundaks niimoodi ühtmoodi arusaadavat praktikat, mis tugineb seadustele.
Konkreetne näide:
Meediablogi pidaja pani omal Youtube lehele üles reklaamiklippe mis olid talle selleks otstarbeks antud erinevate suurettevõtete poolt. Ühel heal päeval avastas ta aga, et tema youtubei konto on kinni pandud. See mis juhtus on ilmne – mõningad oma materjali levitamiseks välja andnud firmad otustasid selle “tagasi võtta” ja andsid välja Takedown Notice-d. Kuna sellel blogijal oli neid ma töö tõttu mittu, võeti selle tulemusena kogu tema kanal maha. See on reaalselt juhtunud lugu.
Sellised on seda laadi seaduste tagajärjed, kahjuks. Mitte see, mida seadused tahtsid teha, vaid see milleks neid reaalselt kasutama hakkatakse pole probleem.
Teie näite puhul on ju probleemi alguseks loa tagasi võtmine ja meediablogi pidaja soovimatus tagasi võetud loa alusel saadud reklaamklippe eemaldada.
Kommentaari 624 millegipärast kommenteerida ei saa, ilmselt on see kommentaaripuus liiga sügaval?
Mõiste “kommertseesmärgil” on olemas ainult tõlgitud versioonis. Inglise keelses versioonis ei ole sel kohal kasutuses “commercial purposes”, vaid on kasutatud “commercial scale” mõistet, mis ei ole väidetavalt juriidiliselt kuskil defineeritud. Kas teate viidata kohta, kust selle definitsiooni leiaks?
1. Ma pole SOPA/PIPA kohta sõnagi öelnud. Ma rääkisin peamiselt DMCA-st, mis võeti vastu sarnaseid eesmärke silmas pidades. DMCA sündis enne kui internetiaktivism oma praeguse ulatuse saavutas, seetõttu ei protestitud selle vastu ka nii nagu praegu SOPA või ACTA vastu ning tagajärjeks on kirjeldatud kuritarvitused.
2. Õigussüsteemide erinevus pole siinkohal absoluutselt oluline. Common law tähendab seda, et juhtumite üle otsustatakse eelnevate kohtupretsendtide alusel. Aga kirjeldatud juhtumid ei ole sellised mitte eelnevate pretsedentide pärast, vaid sellepärast, et seaduses on niiviisi kirjas. Kui kontinentaaleuroopas võetakse vastu sarnane seadus, on ka tulemused täpselt samad.
Ja see, et korporatsioonid saavad inimesi ahistada ja neilt välja pressida, läheb kohtu- ning õigussüteemist üldse mööda.
MInu arvates on õigussüsteemide erinevus oluline ja automaatselt olukordi ja lahendusi USA-st üle kanda ei saa. Siin jääme selgelt eriarvamusele.
Kuidas jääb oluorraga, kus näiteks teine riik soovib asja menetleda oma kohtus. Eesti on andnud USA’le välja nii mitmeidki isikuid, keda sealne õiguskaitse soovib süüdistada. Sama ka mitmete Euroopa riikidega. Lohutus, et küll vaidluses peitub tõde ja pärast on õigus nõuda kompensatsiooni ei päde, sest üldjuhul raha ei kaalu ülesse perest/lähedastest lahus oldud aega. Sa Tõnis räägid suhteliselt Eesti kontekstis aga Su seisukoht on liialt maalähedane – suur korporatsioon sikutab su välismaale ja Sinu arvamus läheb neile samapalju korda, kui praeguste ACTA vastaste seisukoht EV valitsusele ja ametnikele.
Vastus peitud teie kommentaari alguses – Eesti otsustab välja-andmise Eesti seaduste alusel. Seda otsust on võimalik vaidlustada.
ACTA loob jõupositsioonid, mis võimaldavad kohtust mõõda minna või kasutada kasutada kohust ära ärilistes huvides. Kuna kohust saab kasutada vahendina, siis õigussüsteemi üle arutlemine ei oma tähtsust.
Luuakse olukord, kus selle asemel, et maandada riske alustavatele ettevõttele muutudetakse turule tulemise riskid suuremaks kui kunagi varem. Ja eriti IT vallas, kus on väga palju laiaulatuslike patente. Samuti nagu eelnevalt mainisin paneb ACTA ära ka vabavara arendamisele.
Lp Tõnis Kõiv
Kas te mõistate, et oma väljaütlemistega solvate igat Eestis elavat noort inimest. Inimesi, ei tohi tembeldada varasteks. Kas sa oled kuulnud midagi süütuse presumptsioonist?
Tänan tähelepanu eest!
Mina avaldasin oma arvamust Võltsimisvastase lepingu kohta, mitte ei süüdistanud kedagi konkreetselt milleski. Tänan arvamusavalduse eest!
Konkreetselt ei. Kaudselt aga jah.
Tembeldete kõiki, kes on autoriõigusi rikkunud varasteks.
toniskoiv kirjutas:
9. veebr 2012 01:48
Soovitan lugeda tänasest Eesti Ekspressist uudist, kus filmi Lotte tegijad on hädas internetist nende filmi “tasuta alla laadivate” ehk varastavate huvilistega.
Ilmselt pooled nendest, kes seda filmi alla laadisid, isegi ei mõistnud, et nad käituvad valesti. Probleemi kese asub hoopis mujal. Noorte inimeste Internetis ringi liikumist ja uue maailma avastamist võib võrrelda võõras linnas jalutamisega, kus igakord ei minda ettenähtud kohas üle tee ja kui tõesti aega ei ole, siis ei oodata ära rohelist tuld fooris.
Tänan kommentaari eest. Keskendume siis edaspidistes aruteludes tegelikule probleemile ehk kuidas internetikeskkonnas seaduslikku käitumist tagada. Nii, et mõlema poole õigused oleksid tagatud. Olen varasemalt juba öelnud, et see on ja jäägu Lotte tegijate probleemiks, et nende toodangut ei saa elektrooniliselt osta. Küll nad selle ära lahendavad.
Koguaeg räägitakse “võltsimisvastasest” lepingust. Kas lepingu kirjutajad on õigekeelsussõnaraamatust vaadanud mida tähendab võltsing?
võl’tsing võltsitud ese v dokument ▪. Maal oli osav võltsing
ehk siis kopeeritud faili puhul pole tegemist võltsinguga vaid 100% identse koopiaga..
soovitan uurida ka oxfordi sõnaraamatut mis väidab sama
counterfeit
Pronunciation: /ˈkaʊntəfɪt, -fiːt/
adjective
made in exact imitation of something valuable with the intention to deceive or defraud:
http://oxforddictionaries.com/definition/counterfeit?q=counterfeit
Mis mind häirib ACTA puhul on kogu selle lepingu sisu laialivalguvus. Sealsed punktid (PS olen selle täies mahus läbi lugenud nii eesti kui inglise keeles) pole üheselt mõistetavad. Miks on vajalik Eestil sellisele lepingule allakirjutada, kui parafraseerides härra Ansipit siis ei muuda see leping ju tegelikult midagi. Või siiski muudab?
Rahvusvahelised kokkulepped ei saagi liiga detailsed olla, sest riigid ja kultuuriruumid on ju erinevad. Rahvusvaheliste lepetes sätestatud eesmärkide saavutamise viisid sätestatakse siseriiklikus seadusandluses, Eestis Riigikogu poolt vastuvõetud seadustes.
Lugupeetud Riigikogu liige,
Ei ole täpsemalt kursis kõikide eelpool välja toodud argumentidega, sest neid on siia üksjagu kogunenud. Siiski tahaksin enda arvamuse välja öelda.
Ma kardan, et Te pole päris õigesti aru saanud, millised on ACTA-ga seotud probleemid. Tõesti, esialgse dokumendi põhjal ning seniste arusaamiste põhjal ei tohikski justkui probleeme tekkida. Aga lähemal uurimisel hakkavad välja lekkima turvaaugud.
1) Segane sisu. Taolisest segasest sisust saavad paremad advokaadid ilmselt aru, aga kui suurkorporatsioon ja eraisik kohtus lahingut peavad ei ole vist kahtlustki, kumb suudab endale ennem piisavalt head advokaadid palgata, kes selle sisust aru saaksid. Segase sisu osas on küll mainitud, et tuleb tõlgendamisel lähtuda Viini Kongressi dokumentidest, milles omakorda on kirjas, et lahkkõlade puhul tuleb tõlgendamise aluseks võtta alusdokumendid. Kõiki alusdokumente aga EI OLE ametlikult avalikustatud ning seega ei saa me nende avalikustamise hetkeni täielikult kindlad olla nii mõnegi punkti tõlgendamise osas.
2) Selle kuritarvitamise võimalused. Kui tõesti see dokument jätab lõpuni välja riigi otsustada selle kasutamisalad, siis rahvas ei saa kindel olla, et valitsus tõesti oma lubadustele kindlaks jääb. Võib tõesti olla, et praegune valitsus oma vaadetelt ei soovi muuta Eesti Vabariigi seaduseid selle dokumendi alusel, või vähemalt mitte rahva jaoks olulisel määral. Samas ei saa me kindlad olla, et järgmine valitsus, kes tuleb, samuti nõnda mõtleb ning samasugust poliitilist rida antud dokumendi suhtes jätkab.
3) ACTA kongress. ACTA kongress võib riikidest sõltumata võtta vastu muudatusi ACTA dokumendis. Milline oleks täpselt selle mõjuala on osaliselt välja toodud ACTA põhidokumendis, osaliselt kindlasti on selle kohast informatsiooni üles täheldatud ka alusdokumentidesse, mida meil, nagu varem mainisin, ei ole ametlikul kujul kusagilt võtta.
Seega kui Te tõesti arvate, et taolised dokumendid kirjutatakse naiivselt, ühemõtteliselt, siis ma kardan, et Te pole kursis tänapäeva õigusmaailmaga.
Lugupidamisega,
Rasmus Tamm
Tänan kommentaari eest Rasmus! Olen lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, töötanud aastaid juristina ning parlamendi liige kolmandat koosseisu, seetõttu arvan, et oman eeldusi õigusmaailmaga kursis olemiseks. Nüüd täpsemalt teie küsimuste juurde. Esiteks – EV Põhiseadus kehtib jätkuvalt ja seega on inimestele kohustuslikud vaid avaldatud seadused. Seaduste tõlgendamisel võidakse vaidluste puhul uurida, mis oli seadusandja soov ühte või teist normi luues. Soov tuleb välja seletuskirjast, mis on olnud otsustajatel otsustamise aluseks. Võltsimisvastane leping on rahvusvaheline leping, mitte iga riigi poolt otsekohaldatav õigusakt (seadus). Lepingud ongi üldised, nad sätestavad eesmärgid, mille poole lepinguosalised püüdlevad. Konkreetsed, inimeste jaoks olulised sätted tulevad siiski seadustest, meie puhul Eesti seadustest.
Teiseks – kuritarvitada on kõike võimalik. Eesti valitsuse panevad paika vabadel valimistel parlamenti valitud eesti inimesed. Nemad saavad ka valitsust muuta ja 2015 a toimuvatel valimistel valitakse uued inimesed parlamenti. Kuritarvitajaid ei takista ükski seadus ega leping ei täna ega homme. Tänane Reformierakonna juhitav valitsus kaitseb isikuvabadusi.
Kolmandaks – ükski Võltsimisvastasele lepingule allakirjutanud 22-st riigist ei ole andnud oma õigust lepingu sisu põhimõttelisteks muudatusteks ära, ei anna ka Eesti. Seadusandjaks jääb ka edaspidi Riigikogu.
Mina tõesti arvan, et paranoiliseks kahtlustuseks ei ole alust. Arvan, et Eesti riigi ametnikud erinevates ministeeriumites on tublid Eesti riigi patrioodid, kes on viimasel kahel aastal, mil Võltsimisvastast lepingut on ette valmistatud, teinud oma tööd hästi ja südamega. Ameerikast alguse saanud paranoia (videod, näomaskid jmt) lähtub muudest eesmärkidest kui need, mis on olnud ja on aluseks Eestis ja laiemaltki Euroopas.
Kordan oma üleskutset keskenduda müütide asemel konkreetsetele probleemidele, mis on vajalikud ette võtta autoriõiguste kaitse valdkonnas, et arendada digitaalset turgu.
Lugupidamisega
Tõnis Kõiv